Alates 2001. aastast on põllumajandustootjal kohustus pidada põlluraamatut, mille peamine eesmärk on tagada veekaitsenõuete täitmise kontrolli võimalus. Möödunud aastast alates on põlluraamatu pidamine ka põllumajanduskultuuri täiendava otsetoetuse saamise tingimuseks.

Põlluraamatusse tuleb kanda andmed põllumajandustootja kohta, haritava maa põllumassiivide loetelu, andmed haritava maa iga põllumassiivi kohta, andmed põllumassiivil kasutatud väetiste ning muude ainete ja ainete segude kohta, millega viiakse mulda taimetoiteelemente. Lisaks tuleb põlluraamatusse kanda andmed kõlvikul kasutatud taimekaitsevahendite ning teostatud mullaharimis- ja hooldustööde kohta.

Põlluraamatut võib pidada nii paberkandjal kui ka elektrooniliselt, kuid elektroonilisel pidamisel tuleb seda säilitada väljatrükina paberkandjal. Põlluraamatu vormi ja pidamise korra koostamisel on arvestatud võimalusega, et tootjatel, kes kasutavad põlluraamatu elektroonilisel pidamisel selleks sobivat tarkvara nagu näiteks Talutark, võib selle väljatrükk erineda kehtestatud vormist.

Põlluraamatu täitmise lihtsustamiseks ja arusaadavuse parandamiseks on koostatud juhend. Selles seletatakse lahti, millised andmed igale põlluraamatu reale tuleb märkida ja tuuakse ära ka mõningad abimaterjalid, näiteks erinevate orgaaniliste väetiste taimetoiteelementide sisaldused jne.

Kuna Eestis on väga erineva suurusega tootjaid, siis pole otstarbekaks peetud põlluraamatu mingis standardsuuruses valmistrükkimist, vaid põlluraamatut peetakse lahtistel lehtedel, mis köidetakse registris. Et põlluraamatut tuleb säilitada kümme aastat, siis võib registrist vanemate andmetega lehed eemaldada ja samuti saab põlluraamatust ka teatud osa eraldada, kui isiku kasutuses olevat haritavat maad võõrandatakse või antakse ajutiselt kasutada.

Autor: Jan-Roland Raukas