Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ehitajad Skanska ja Merko ? Keskerakonna suured sõbrad
Tallinna keskerakondlik programm ?5000 korterit Tallinnasse? ei täida oma eesmärki aidata sundüürnikke ja noori peresid eluasemega. Korterid uutes või renoveeritud majades on abivajajatele liiga kallid. Kui programmi elluviimise käiku lähemalt vaadata, siis paistab eesmärk rohkem olevat Keskerakonnale sõbralike ehitusfirmade toetamine.
Paar aastat tagasi valis Tallinn Saviliiva ja Vabaõhumuuseumi teel asuvate sundüürnikele ja noortele peredele mõeldud elamute rajajaks Merko Ehituse. Merko Ehitus oli toetanud Keskerakonda 3 miljoni krooniga. Ehitusfirma sai hulga soodustusi, sest tegu oli nn sotsiaalprojektiga ? sümboolse hinna eest hoonestusõiguse 50 aastaks, linna poolt kinnimakstud teed, kommunikatsioonid, tänavavalgustuse.
Nüüd on Keskerakonnal uus ?suur sõber?, kellele ta teeb linnakodanike raha eest kingitusi ? Skanska EMV AS. Skanska ehitab Lasnamäele uue elamurajooni ning annab vähemalt 600 korterit 30 aastaks Tallinnale rendile. Ehitusfirma paneb 30 aastaga tasku ligi miljard krooni linna raha, lisaks saab ta selle aja möödudes teha korteritega, mida soovib, ning pealekauba 5,1 hektarit maad, millest kaks hektarit võib ta kohe oma äranägemise järgi kasutada. Linn saab aastas hoonestusõiguse eest vaid 280 000 krooni.
Muidugi saab Tallinn ka kortereid, aga juba praeguste munitsipaaleluruumide eest on asukad Tallinnale võlgu üle 7 miljoni krooni. Iga kümnendat asukat võib pidada krooniliseks võlglaseks. Munitsipaalmajadest pole kroonilistel võlglastel aga enam kusagile mujale minna kui tänavale.
Seega produtseerib Keskerakonna elamuprogramm kodutuid juurde. Praegu arvatakse pealinnas olevat niigi paar tuhat ulualuseta inimest, kellega linnavõim ei oska midagi muud peale hakata, kui lubab osta voodi igale kodutule!
Võib eeldada, et osa elanikke on valinud teise võimaluse ? läinud kehtivate reeglitega vastuollu ehk on linnalt saadud elamispinda edasi üürinud, et tasuda üüri liiga suure elamispinna eest või lihtsalt äri tegemiseks. Viimased on linnalt saanud korteri põhjendamatult. Sellele viitab toimetuse meelest see, et sundüürnikena korterijärjekorda võetute arv ei ole paari-kolme aasta jooksul oluliselt vähenenud. Tagantjärele on raske kontrollida, kui paljud üürnikest seadusega pahuksisse on läinud. Ülevaatamist vajavad seega ka munitsipaalkorterite jagamise põhimõtted.
Kindlasti on pealinnas palju selliseid inimesi, kes vajavad abi eluruumi saamisel. Ja kindlasti vajavad siin nimetatud kroonilised üürivõlglased linnalt suuremat tähelepanu - mitte niivõrd ja ainult ?odavat? eluaset kui nõu ja tuge toimetulekuks. Siin ei ole lahendus uute ja liigsuurte korterite jagamises, vaid pigem näiteks omanikelt sundüürnikega majade väljaostmises ja korda tegemises ning nende üürimises raskustes linlastele.
Vaja on ka nn sotsiaalmaju ? ei maksa unustada erivajadustega ja üksikuid eakaid inimesi ?, aga ka nende rajamiseks ja hooldamiseks tuleb leida mõistlikud lahendused. Selleks ei ole vaja kinkida rikastele ehitusfirmadele maad ja sadu miljoneid kroone linlaste raha.
Autor: ÄP