Väikepoodnikke ei tohi taaraga nuhelda

Samas ei vaevu keegi reaalselt kontrollima, kas kaupluses võetakse pakendijääke vastu või mitte. Seega on kaupmehi sisuliselt karistatud selle eest, et nad ei ole delegeerinud oma müügipakendite tagasivõtukohustust pakendite kogumist korraldavale taaskasutusorganisatsioonile. Vabamajandust austavale ühiskonnale on minu hinnangul sobimatu, et võimuesindaja sunnib ilma alternatiivseid lahendusi võimaldamata ettevõtjat liituma mingi konkreetse organisatsiooniga. Seda piinlikum, kui selline ettekirjutus tehakse seadust vääriti tõlgendades või puudulikult tundes.

Teiseks. Inspektorid nõuavad piinliku täpsusega, et kaupmees paigaldaks konteineri just poe vahetusse lähedusse. Tõsi - kui näpuga järge ajada, siis nii näeb ette ka seadus. Kuid praktikas on see enamikus kohtades siiski ebapraktiline ja ka majanduslikult ebaefektiivne. Näiteks, kui Tallinna vanalinnas oleksid taaskasutusorganisatsioonid tõesti valmis panema iga poe juurde konteineri, siis kuidas käituda n-ö vanas mõistes müügiputkadega?

Ärgem unustagem, et konteineri paigaldamise eesmärk on siiski pakendijääkide kogumine. Kui aga poe juures asuvasse konteinerisse taaskasutamisele kuuluvat materjali ei laeku, siis tekib küsimus, et mil kombel see tühjalt seisev konteiner pakendiseaduse eesmärgile kaasa aitab?

Praktika näitab, et poe juures pakivad oma kauba lahti ja tarbivad ära vaid väga vähesed elanikkonna grupid. Seega ühest küljest seadus küll kohustab paigaldama konteineri iga müügikoha vahetusse lähedusse, teisalt praktilise poole pealt ei täida see pakendiseaduse peaeesmärki. Et paigaldada iga müügikoha vahetusse lähedusse konteiner selleks, et keegi trahvi ei saaks, on naeruväärne.

Kolmandaks. Eelpool mainitud kontekstis võib aru saada kaupmeestest, kes ei mõista neile tehtud trahvi või ettekirjutuse sisu. Siit edasi tekib ka probleem, et sisuliselt ei muutu midagi paremuse suunas. Näiteks on tüüpiline segadus tagatisrahata ja tagatisrahaga pakendi või olmejäätmete ja pakendijäätmete ümber.

Sanktsiooni lõppeesmärk on ju muuta siiski subjekti käitumist. Paraku on seda muutust käitumises raske oodata, kui järelevalvet teostav ametnik ei veendu, et kaupluse esindaja saab aru, millise eksimuse eest vastav sanktsioon rakendatud on.

Selge on see, et seadused on loodud täitmiseks. Samas tuleks nende täitmise kontrollimisel lähtuda ikkagi reaalsest elust või siis mõelda olemasolevate seadusepügalate korrigeerimisele.