Pärast 8. klassi läks Raasiku poiss, praegune tippspetsialist vanemate soovitusel 12. kutsekeskkooli tisleriametit õppima. "Kuna minu vanaisa oli puusepp, olin lapsepõlves mööblilaastu lõhna ikka tundnud. Mõtlesin, et vähemalt proovin," meenutab Kull.
"Mul vedas. Eriala õpetas nõudlik eestiaegne mees meister Org, kes nalja ei mõistnud. Tema juhendamisel tegin mitmeid näitusetöid ja oma esimese kapi - kingiks vanaemale. See pisik on mul praegugi sees - midagi oma kätega valmis teha," sõnab ta.
Pärast kutsekooli lõpetamist asus tisler August Kull Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadis tööle teadmisega, et sügisel jätkab ta õpinguid TPIs vast loodud puidutöötlemise erialal. Kuna tal oli ettevõttest suunamine, polnud põhjust sissesaamise pärast muretseda, oli vaja vaid eksamid sooritada.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Aga võta näpust! Kuna ka teised keskkoolilõpetajad olid endale selle paberi nihverdanud, jäi Kull oma kolmede ja neljadega napilt välja. Tuli sõjaväkke minna ja sealt koju naastes ta enam jonni ei jätnud. Käis ettevalmistuskursustel ja lõpetas 1985. aastal kõrgkooli puidutöötlemise tehnoloogia insenerina.
Üliõpilasaastad möödusid tormiliselt. Kooli kõrvalt jõudis August Kull öövalves käia ja laboris töötada, võtta osa pidudest ja pillerkaaridest ning suviti loomulikult EÜEst. Aga ta teadis, kelleks saada tahab.
Juba tudengina käis ta TVMKs endale teed sillutamas, et loodaks eksperimentaalosakond, kus arhitektid ja insenerid saaksid uusi mudeleid välja töötada. Tegelikult tehti igas suuremas vabrikus ka ühes tsehhinurgas eritellimusmööblit, aga August Kulli nägemuses oli vaja terve osakond luua, kes tegeleks uute ja maailmas konkurentsivõimeliste toodete disainimisega. Tõnu Veimeri juhtimisel hakatigi modernset mööblit kavandama.
Peagi tulid esimesed tellimustööd IKEA-le. Olud muutusid ja August Kullist sai suure mööblikombinaadi väliskaubandusdirektor. Ilmusid esimesed õnneotsijad, kaasas kohvipakid, sooviga siit midagi võimalikult odavalt osta.
Neil aastatel õppis August Kull, et inimestesse ei tohi kunagi pealiskaudselt suhtuda. Talle meenub, kuidas ühel päeval astus kabinetti Peruu pontšos mees, et rääkida ilmast, inimestest ning natuke ka ärist.
"Mõtlesin, ei tulnud kohvipakiga ja lipsu tal ka pole, kes ta küll on? Tegelikult oli mees tugeva taustaga väga hea äripartner. Esimene mulje võib olla petlik, inimestesse süvenemiseks on vaja aega," nendib Kull.
Tallinna vineeri- ja mööblikombinaadi erastajate ringist jäeti August Kull välja. Samal ajal küsisid sõbrad, miks ta ise firmat ei loo? "Tol ajal polnudki Eestis ettevõtet, kes oleks teinud kogu sisustuse alates disainprojektist kuni selleni, et objekti üleandmisel oleksid kontoris pliiatsid teritatud ja vaasides lilled," räägib ta nüüd.
"Arvan, et Thulema on minu teine noorus," sõnab Kull. Ta oli ligi 35, kui praegune edukas ettevõte alustas. Tal oli kui vedur, kes teisi endaga kaasa tõmbas ja ise riske võttis. Koos noorte disainerite Maarja Valk-Falki, Karolin Kõlli ja teistega tegid nad hullupööra tööd, katsetasid uusi materjale, viimistlusvahendeid, tahtsid olla parimad.
Hetkel kuum
Ekspert: aktsent ja keel enam kaua ei päästa
Artikkel jätkub pärast reklaami
"Ma olen ka kõrvetada saanud," ütleb praegune edukas ettevõtja. Tänapäeval on mõeldamatu, et mööbli eest saadud rahale tuleb kohvriga Venemaale järele sõita. Mugavusest ei saanud 1990ndate alguses küll rääkida.
Thulema on olnud seni siseturule suunatud ettevõte. Praegu läheb ekspordiks ligi veerand Thulema toodangust, võrdluseks - kogu Eesti mööblitoodangust jääb koju umbes veerand. Uued omanikud Wallenium Grupp ja Puustelli toovad kaasa uued müügikanalid ja oskusteabe. "Välisturg on olnud meie nõrk koht. Puutööliidu juhatuse esimehena pean ma mõtlema globaalsemalt kui ainult Thulema," sõnab Kull.
"Mul on kahju neist ettevõtetest, kes pärast esimest korda, kui neil uks nina ees kinni lüüakse, lähevad koju. Visadust peab olema ja usku endasse," tahab ta teistesse mööblitöösturitesse usku süstida.
Thulemas töötab 120 inimest. "Siin on igaühel oma roll, kedagi ei saa alahinnata, ükskõik millisel ametipostil ta on, aga oma osa peavad kõik välja mängima. Täna ma ei saa ennast suureks lavastajaks pidada, meie ettevõttes on määrav osa meeskonnatööl. Tähtis on, et inimesed ei töötaks valedel ametikohtadel. Kui oleme "ebaõnnestuja" õigesse paika nihutanud, siis seal võib ta mägesid liigutada. Minu soovitus juhtidele on - rääkige inimesega, usaldage oma intuitsiooni. Tavaliselt see ei peta," lausub August Kull.
18. märtsil tähistab AS Thulema oma 14. sünnipäeva. "Alguses oli meil vaja palju ära teha, tööpäevad kujunesid pikaks, rabelesime ka nädalavahetustel," meenutab August Kull.
"Siis tegin kõike intensiivselt. Mängisin tennist koos sõpradega, aga ka jooksin ja sõitsin jalgrattaga, sest neid alasid sain iseseisvalt teha, kui vaba aega polnud võimalik pikalt ette planeerida. Puhkasin ka nii, et töölt otse lennujaama, paar päeva palmi all ja jälle tagasi tööle. Aga ma ei saanud seisma jääda," kommenteerib ta.
Pärast seda, kui arstid käskisid mehel hoo maha võtta, on ta elule teistmoodi vaatama hakanud. Mõtteviisi muutusele on mõju avaldanud retked Tiibetisse, Vietnami, Austraaliasse, Peruusse ja mujale.
Nagu elus nii ka äris tahab ta nüüd kolm sammu ette mõelda. Teda ei huvita enam igapäevaste apsude silumine, täna seab ta Thulema sihte aastaiks 2010-2012.
"Thulema mudelitesse on palju ajude raginat ladestatud - kui palju on nutetud ja naerdud, et kõike kätte saada. Thulema vaimu, traditsioone, kultuuri ei murra aasta, kahe või kolmega. See on inimestes. Tähtis on, et inimesed tahavad ise olla, ise teha, et neil püsiks sära silmades," lausub August Kull, Thulema nõukogu esimees.q
Autor: Tiina Kolk