Pank haarab kindlustusturgu

Andres Arrak 29. mai 2006, 00:00

Kas Eesti pangaturg on samal ajal ka kindlustusturg? Vähemalt suurpankadele tundub, et on. Eesti pangandus- ja kindlustusturul viimasel ajal toimuv käib risti vastu vaba turumajanduse põhimõtetele.

Esiteks: vaba turg saab efektiivselt toimida vaid ausa konkurentsi tingimustes. Konkurentsi olemasolu on oluline tarbija, aga ka ühiskonna ressursside kasutamise efektiivsuse seisukohalt. Seetõttu loetaksegi monopolide vastast võitlust valitsuste üheks põhifunktsiooniks.

Teiseks: vaba konkurentsi toimimise hädavajalik eeltingimus on täieliku informatsiooni olemasolu või siis vähemalt turuosaliste võrdne juurdepääs sellele. Infota on raske langetada ratsionaalseid otsuseid. Teabe monopoliseerimine või eelistatud juurdepääs infole on oluline konkurentsieelis.

Eesti finantsturud on oligo-poliseerunud juba mõnda aega. Kõigepealt surus Eesti Pank usaldusväärsust argumendiks tuues väikseid panku kokku. Aga kuskil pole öeldud, et suur pank on automaatselt ka usaldusväärsem. Kagu-Aasia finantskriisist ähmi sattunud Eesti pankurid likvideerisid omamaise panganduse, teadmata, et valuutakomitee süsteemis rohkem kui sajaprotsendiliselt reservidega kaetud valuuta vastu on mõttetu spekuleerida.

Hansapank ja Ühispank kontrollivad 80% Eesti pangandusturust. Sellele lisaks kontrollib Hansapank 50% krediidiasutuste turust. Eesti pangandusturg näeb välja nagu õlleturgki: valida on kahe maitse vahel, mida on raske eristada.

Samamoodi kipub minema kindlustusturul. Kindlustus on ühtpidi väga tänuväärne tegevuspõld. Kasvav elustandard lubab eestimaalasel osta üha kallimaid autosid ja muretseda üha edevamaid eluasemeid. Kuna hinnad on kõrged, enamik autodest-majadest ostetakse võlgu ja kindlustus on samas kohustuslik, siis tiksub igalt merevaatega ruutmeetrilt ja automootori mahuliitrilt kindlustusfirmadele kena kroon.

Autoliisingu intress on justkui ülimadalale toodud - 2,5%. Liimile läinud liisija avastab hiljem, et kõrgendatud kindlustustariifidega kooritakse temalt samal ajal mitu nahka.

Ei ole saladus, et eluasemelaenu võtma minnes võidakse mulle "näo järgi" peale suruda ka elukindlustus. Paljud tudengid on pidanud elu kindlustama koos õppelaenu võtmisega. Eks see tudengi elustiil ole keskmise kaskadööri omaga võrreldav tõesti. Kui siia lisada veel võimalik laenukindlustus, saamegi kena pildi "Brežnevi pakikesest", kus soovitud asja ostma minnes saad sundkorras kaasa palju muudki.

Igasugust vabatahtlikku, st mittesunduslikku kindlustamist on siiamaani Eestis vähe. Eestlane veel ei kipu oma teismelist last kindlustama näiteks selle vastu, et see naabrite juures kalli vaasi kaminasimsilt maha ajab. Nagu Ameerikas kombeks. Aga eks elatustaseme kasvuga tulevad ka sellised tooted turule.

Eesti varakindlustuse turg sai õige arenguhoo sisse 1993. aastal, kui võeti vastu esimene kohustusliku liikluskindlustuse seadus. Tänaseks on kohustuslik liikluskindlustus suuruselt teine kindlustustoode Eesti turul. Suurim toode on vabatahtlik ehk nn kaskokindlustus. See ei tulene seadusest, vaid liisingufirmade seatud tingimustest. Kuna 70% vabatahtlikku kindlustust omavatest autodest on liisitud, võib öelda, et kuni 60% Eesti mitte-elukindlustusturust on kohustuslik. Kokku andsid kaks toodet 67,8% 2005. aasta turukäibest.

Hansapank on teatanud kavatsusest luua varakindlustusfirma ja hakata pakkuma kindlustusteenust. Idee on lihtne: selle asemel, et suunata kindlustusvõtjad oma maaklerite vahendusel teiste firmade juurde, võiks ise siseneda 2,7miljardilise käibe ja 13%-lise aastakasvuga turule.

Pangal on olemas nii müügikanal - tellerid - kui ka vajalik info - konfidentsiaalsed andmed klientide pangakontodel toimunud liikumistest. Ja kliendile tehakse konkreetne müügipakkumine koos täpsete argumentidega ja numbriliste põhjendustega. Siit jõuamegi olulise küsimuseni: kas pangaturg on samal ajal ka kindlustusturg? Kas ja kuivõrd peaks hoidma need turud lahus?

Lihtne loogika ütleb, et pangandusturul müüakse pangateenuseid, kindlustusturul kindlustustooteid. Esiteks peaks mõlemal turul olema konkurents, et hoida hind madal. Teiseks ei tohiks need kaks asja omavahel seotud olla. Kas või juba seepärast, et tagada võrdne juurdepääs infole.

Mida arvata näiteks sellest, kui automüüja müüb mulle auto ainult tingimusel, et ma ostan bensiini samasse kontserni kuuluvast tanklast? Või kui pesumasina müüja kohustab mind pesu pesema vaid kindla pesupulbriga. Tundub, et siin rikutakse nii turu üldist toimimise loogikat kui ka seadust.

Konkurentsiseadus võeti vastu 1993. Täiendatud on seda neljal korral, viimati 2005. Ja vägagi sarnaseks ELi konkurentsiregulatsiooniga, mille põhiteemad on vaba konkurentsi mõjutavad kartellilepped, monopolid ehk domineeriv positsioon turul, riigiabi ja kontsentratsiooni kontroll.

Domineeriv turupositsioon on konkurentsiseaduses algusest peale defineeritud 40%-lise turuosaga. ELi seadused loevad domineerivaks ka firma, millel on teiste turuosalistega võrreldes eelisseisund, nt vallatava info näol.

Seetõttu saab lugeda taunitavaks pangandusturul juba domineeriva ettevõtte sisenemist ka kindlustusturule - kliendi valikuvabadust hakatakse diskrimineerima veel ühel turul. Konkurentsiameti ja finantsinspektsiooni tööpõld on lai. Riigilt oodatakse tema olulise funktsiooni täitmist.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing