Kuressaare loss ehk piiskop, kotkas, munk ja lõviauk

Kui sa satud suvisel ajal Saaremaale, siis avastad, et kahe torniga hõbedane loss on tõesti olemas. See on praeguse Kuressaare sinise kilbiga vapil. I. P. E. V. on esitähed Johannese evangeeliumi avalausest: In principo erat verbum - alguses oli sõna. Kuna keskajal Eestis asunud Saare-Lääne piiskopiriik oli pühendatud evangelist Johannesele, siis on vapil Johannese sümbol kotkas.

Kuressaare nime kohta räägitakse kahte lugu. Kohanimi võib tulla nii kurgede kui ka Kura poolsaarel elanud kurelaste järgi. Viimast varianti peetakse tõenäolisemaks. Kuressaare saksakeelne nimi on Arensburg, mis tähendab eesti keeles kotkalinnust.

Kuressaare kohal oli muinasajal saarlaste tugipunkt ja sadamakoht. Arheoloogide hinnangul eksisteeris linnus siin juba 11. sajandil. Pärast sakslaste-taanlaste vallutusi hakkas Kuressaarest kujunema Saare-Lääne piiskopiriigi üks olulisemaid keskusi. Ürikus mainitakse Kuressaaret esmakordselt 1424. aastal. Linnaõiguse andis Kuressaarele Taani kuninga vend hertsog Magnus, seal hakkas kehtima nn Riia õigus. Kuressaare juhtivaks võimuorganiks sai valitav raad, mille koosseisu kuulus kaks bürgermeistrit, viis raehärrat, linnafoogt ja kohtukirjutaja.

Haapsalu piiskopilinnust hakati rajama pärast 1260. aasta talupoegade ülestõusu. Algselt oli tegu ringmüüriga linnuse ehk kastelliga, mille keskel seisis vahitorn. Kuressaare konvendihoone rajati ruudukujulisena. Arheoloogide hinnangul ehitati vahitorn 1262. või 1263. aastal. Kuressaare linnus on gooti stiilis. Välismüüride peal asub sakmeline rinnatis. Seda mööda liikusid linnuse kaitsjad, kes pidasid vahti ning vajadusel tõrjusid vaenlast.

Peasissekäigust vasakul asub Pika Hermanni torn, mida on nimetatud ka vahitorniks ja vangitorniks. Pika Hermanni ainuke sissepääs asub üheksa meetri kõrgusel maapinnast, torn on hoone ülejäänud osaga ühenduses silla kaudu. Pikal Hermannil oli mitu ülesannet: sealt sai pidada vahti, juhtida kastellimüüride taga toimuvat võitlust ja see oli viimaseks pelgupaigaks linnuse kaitsjaile.

Pika Hermanni torni üheksa meetri sügavust valgustamata keldrit kasutati ehitusajaloolase Kalvi Aluve arvates panipaigana, kuid kunstiajaloolase Voldemar Vaga arvates vanglana. Kuressaare vahitorni ümbritsesid kaitsemüür ja 20 meetri laiune vallikraav, mis oli täidetud mereveega.

Linnuse nõrgim koht oli linnuse värav. 37 meetri kõrguse kaitsetorni kõrval on kahekorruseline noolekoda. Selle ülemiselt korruselt sai vaenlastele kive visata, kuuma pigi, vett ja tõrva pähe kallata ning loomulikult ka nooli lasta. Kaitsetorni on korduvalt ümber ehitatud. Interjöörist äratavad tähelepanu neogooti stiilis maalingud krohvitud seintel, Buxhoevedenite vapisümbol, dolomiidist ja kahhelkividest kamin, tammepuust trepp ja galerii. Kogu torni ulatuses on säilinud keskaegsed kitsad müürisisesed trepid.

Keldrikorrusel asusid köök, õllepruulimiskoda, kolderuum, kaev ja kerisega hüpokaustahjud. Viimased on spetsiaalsed sooja õhu kütteseadeldised, mis Kuressaare linnuses olid mõeldud peakorrusel asuvate pidurefektooriumi ehk pidusöögisaali ja piiskopi eluruumide kütmiseks.

Hoovi idanurgast pääseb väikesesse keldrisse. Kui kinnimüüritud kelder ruumide mõõtmise käigus 1785. aastal taas avati, leiti pärimuse järgi sealt inimese luukere. Kuigi tänapäeval nimetatakse seda ruumi sissemüüritud rüütli keldriks, oleks õigem öelda hoopis sissemüüritud munga kelder, sest see 16. sajandil elanud orduinimene olevat avalikuks tulnud armuloo pärast karistuseks sinna elusalt kinni müüritud. Munga armastatu olevat olnud blondi juuksevärviga, aga kas tegemist oli saarlasest talutüdruku või kohaliku isanda tütrega, selle kohta räägivad versioonid üksteisele vastu. Kogu selle loo taga olevat olnud kohalikud feodaalid, kes toetanud uudset luterlikku kirikut. Öösiti pidavat õnnetu munga vaim tänini lossis ringi kolama.

Peakorrusel ümber hoovi on ristikäik. Lisaks on peakorrusel kabel, pidurefektoorium, piiskopi eluruumid ja magamiskong, dormitoorium ehk magamissaal, isolatsioonišaht, refektoorium abiruumidega.

Sisehoovi neljast küljest ümbritsevat galeriid ehk ristikäiku peetakse Vana-Liivimaa hilisgootika üheks kaunimaks võlvkäiguks. Loode- ja edelatiivas on säilinud algsed kaunite tugevasti profileeritud roietega ristvõlvid, mis algavad otse seinapinnalt.

Pidurefektooriumis paikneb massiivne kaheksatahuline laud. Arvatavasti toimusid siin mõnikord piiskopkonna valitsuse - kõrgemaist vaimulikest koosneva toomkapiitli - istungid.

Konvendihoone lõunanurgas asub linnuse kõrgeim ruum - kabel. Ruudukujulise põhiplaaniga ruumi keskel toetab võlve sihvakas kaheksatahuline piilar. Säilinud on keskaegne kivist altarilaud ja hilisemat päritolu rõdu (kantsel). Kabeli loodeseina on müüritud kolm Tallinna meistri Reynkeni 1515. aasta paiku loodud dolomiidist vapitahvlit, millest keskmisel on kujutatud piiskopkonna ja linnuse sümbolit kotkast.

Peakorruse kirdetiivas paikneb suurem dormitoorium, kus asub võimas kamin ning Pika Hermanni torni ümbritsevasse šahti, nn Lõviauku avanev uks. Pärimuse kohaselt peeti šahti põhjas metsloomi, kelle ette olevat siitkaudu visatud surmamõistetuid.

Mis oleks Kuressaare linn ilma lossita ja Saaremaa ilma Kuressaareta? Ajaloolane Ester Vaiksaar ütleb: "Kuressaare loss on Saaremaa sümbol. Vana, väärikas, suursugune. Mandrikülalised viib lossi iga saarlane, ka see, kes ise sinna harva satub. Sel asjal on mingi seletamatu uhkusemaik juures, loss annaks nagu saarlaseks olemisele mingi lisaväärtuse. Hingekosutav on auväärse lossi aupaistest osa saada. Saaremaa uhkemad (välis)külaliste vastuvõtud korraldatakse ikka Kuressaare lossis, laulupeod ja suuremad kontserdid lossi hoovis. Kuressaare loss on osa saarlaste identiteedist." Muuseas, 8.-9. juulil toimuvad Kuressaare lossi päevad, mida tasub kindlasti külastada.

Saaremaa muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti räägib kurikuulsa loo piiskop Heinrich III tapmisest: "1381. aastal leidis Kuressaare linnuses ebaloomuliku, õudse ja kuulsusetu lõpu 80aastane Saare-Lääne piiskop Heinrich III. Piiskopkonna pealinnas Haapsalus oli raugastunud isemeelse piiskopi ja toomkapiitli vahel puhkenud äge tüli. Rahalistesse raskustesse sattunud Heinrich III süüdistati kirikumaade ja -varade omavolilises müümises ja pantimises väljapoole oma valduste piire. Riid paisus suureks, ähvardades kaasa tuua välismaise vahelesegamise piiskopkonna asjadesse. Toomhärra Hermann Bolne eestvedamisel võttis kapiitel kangekaelse piiskopi vahi alla ja toimetas ta rahulikumasse Kuressaare linnusesse. Mõni aeg pärast ülekolimist leiti Heinrich III laip vahitorni ümbritsevast sügavast šahtist, kuhu tavaliselt visati köögijäätmeid ja kuhu avanesid šahti kohal paiknenud kolm käimlat. Piiskop oli omakohtu korras kägistatud, kusjuures kahtlus langes toomhärra Bolnele. Kroonik Albert Kranzi väitel polnud ükski katoliiklik prelaat ei enne ega pärast Heinrich III nii võigast surma surnud."

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Heiki Haljasorg