Kuurhooned - suvituslinna meelelahutuskeskused

Kunstiajaloolane Ants Hein nendib, et tsaariajal asus hulk Peterburi kõrgseltskonna silmis kõige populaarsemaid kuurorte Eestis. Esimesena hakkas juba 19. sajandi alguskümnenditel endale kuurortlinna mainet koguma Tallinn, kuid seejärel õpiti hindama ka Kuressaaret, Haapsalu ning Pärnut. Mõnigi suvituspaik võis tuntuks saada aga lausa üleöö: näites Narva-Jõesuu mändide alla kerkisid esimesed suvemajad 1874. aasta kevadel, aga 1913. aastaks oli suvilate arv kasvanud 800ni ja neis viibis üle 12 000 külastaja. Enim mõjutasid seda paranenud liiklusolud, eriti Paldiski-Tallinna-Peterburi raudteeliin, mis avati 1870. aastal, mis ajast peale hakkas põhjarannikul välja kujunema terve suvitusasulate kett Narva-Jõesuust Käsmuni.

"Ehkki nimepidi küll ravikohad (saksa keeles Kur - ravi, Ort - koht), koondasid kuurordid siiski peamiselt vaba aja asutusi alates kohvikutest ja restoranidest ning lõpetades näiteks kõlakodade ja keegliradadega. Üks tähtsamaid ehitisi oli kuurhoone - ühtaegu kontserdipaik, restoran, lugemissaal ja hotell," lasub kunstiteadlane. Tema sõnul asutati näiteks Tallinnas esimene Curhausi-nimeline restoran juba 1814. aastal G. Witte supelasutuse juurde, tõelise kuurhooneni jõuti seal siiski alles 1862, kui Kadriorus praeguse Lahe ja Tormi tänava vahele jäänud alal valmis uhke Supelsalong. 19 aastat hiljem lisandus sellele konkurendina ka otse mere kaldale ehitatud Bellevue. Kuressaare sai kuurhoone 1889., Pärnu 1890. ja Haapsalu 1905. aastaks. "Läbi aegade noobleim paiknes aga Narva-Jõesuus: juba sealne esimene, 1888. aastal insener Adolf Theodor Hahni projekti järgi valminud idamaahõnguline, rohkete sammaskäikude ja pitsiliste rõdudega ehitud kuurhoone (hävis 1910. aastal tulekahjus) oli omaette vaatamisväärsus, veel uhkemaks kujunes aga 1912. aastal Peterburi arhitekti Marian Lalewiczi projekti järgi valminu. Viimane meenutas välimuselt veidi mõnd Katariina-aegset lossi ja soojadel suveõhtutel täitusid nii maja kui ka selle esine terrass jõudeaega veetva publikuga, seal mängisid orkestrid ja pakkusid üksteise võidu tooteid kõik ümbruskonna kondiitriärid," jutustab Hein.

Teise maailmasõja ajal sai Narva-Jõesuu rängalt kannatada, enamik ühiskondlikke hooneid ning hulk suvilaid ja pansione hävis. Sõjas põlenud kuursaali esiplokk taastati kultuurimajaks, aga praegu tukub kinnilöödud akendega kunagine arhitektuuripärl nukrana pargivaikuses, ootamas hoone algsel kujul taastamist.

Ravimuda kasutuselevõtmine ja Kuressaare kujundamine kuurortlinnaks 19. sajandi II poolel tõi kaasa vajaduse parandada siinseid puhketingimusi. Linnapea Hugo von der Borgi initsiatiivil rajati 1861. aastal endisele kalmistule park. Linnaarhitekt C. Lorenzoni projekteeritud kuursaal ehitati pargi serva vallikraavi äärde. Historistliku puithoone ehitamisega alustati 1888. aasta kevadel ning kaheksa kuud hiljem toimus kuursaali pidulik avamine.

"Nii sise- kui ka välisarhitektuuris rõhutati puitkonstruktsioone ja diagonaaltugesid. Veranda sammaskäigu romantilist motiivi toetab püstiste sõrestikelementidega skulpturaalne torn. Hoones asusid restoran, puhvet, lugemis- ja mängutuba, saal teatri, muusika ja tantsu jaoks, veranda," tutvustab maja kunstiajaloolane Liivi Künnapu.

Pärast Teist maailmasõda hoone lagunes, toimus mitu põlengut, kuid saarlased ei matnud maha maja ülesehitamise mõtet. 1988. aastal taastati hoone kohviku ja kontserdisaalina. Kuursaal on meie linna tähtis sümbol, räägib Kuresaare linnavalitsuse arhitekt Tuuli Org.

1879. aastal Pärnu linnapeaks saanud Oskar Brackmanni eesmärgiks oli arendada linnast kuurortlinn, märgib Ants Hein. Üle saja aasta Pärnu kuurordi kultuurielu keskmeks olnud kuursaal oli algusest, 1890. aastast peale armastatud ajaveetmispaik, kus söödi ja joodi, nauditi muusikat, keerutati jalga, vaadati filme. Muusikat ei tehtud mitte ainult majas sees, vaid ka 1936. aastal kuursaali õuele Olev Siinmaa projekti järgi ehitatud kõlakojas. Pärast vahepealseid muudatusi on vana kuurhoone tsaariaegse ilme nüüdseks tagasi saanud.

"Haapsalus, kus alates 19. sajandi teisest poolest suvitas isegi keiserliku perekonna liikmeid, kujunes suvitusasula peateljeks piki Põhjakallast kulgev ligi kilomeetripikkune Suur promenaad, mille äärde ei jäänud üksnes kuurhoone, vaid ka mitmesugused joogi- ja muusikapaviljonid ning lugemismajakesed," kõneleb Ants Hein.

Haapsalu kuursaal on ainus algsel kujul säilinud kuursaal Eestis, räägib Liivi Künnapu. Arhitekt Knüpffer projekteeris historitsistliku ristkülikukujulise põhiplaaniga puitmaja 1897. aastal. Hoone koosneb läbi kahe korruse ulatuvast viilkatusega saalist ning seda ümbritsevast osaliselt kinniehitatud galeriist. Katuse viiluväljad ning vintskappide ja sissepääsude kolmnurkfrontoonid on kaunistatud historitsistliku saelõiketehnikas puitornamendiga.

Hoones asusid restoran koos abiruumidega, mängutoad ning raamatukogu. Kahel pool hoonet on kujur Roman Haavamägi kavandatud dolomiidist trepid ja piirded, meenutab Künnapu.

Haapsalu kuursaal ehitati algselt merre, kuid hiljem on selle ümbrust täidetud. Kuursaal koos selle kõrval asuva kõlakojaga oli eelmise sajandi esimesel poolel üks Haapsalu suvituselu keskpunkte. Seal mängis orkester kaks korda päevas, esinemas käisid näitlejad ja muusikud Tallinnast, see oli koht, kus inimesed kokku said ja aega veetsid.

1997. aasta suvel lõpetati Haapsalu kuursaali restaureerimine. Sellest peale on kuursaal igal aastal aprilli viimastest päevadest septembri lõpuni olnud puhkajatele mõnusaks aja veetmise kohaks. Nagu vanasti, võib seal keha kinnitada, muusikat kuulata, ilusat ümbrust imetleda. Rajatavad Pruutpaaride promenaad ja roosiaed on aastate pärast hulga muljetavaldavamad kui praegu, on Haapsalu kuursaali perenaine Sirje Ginter veendunud.

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Tiina Kolk