Kaubavahetuse puudujääk tõotab tuua vapustusi

Maailma finantsliidrid peavad Singapuris Maailmapanga ja IMFi ühisel kokkutulekul käesoleval kuul tegelema ühe erakordselt olulise küsimusega. Kas on mingil moel võimalik meelitada IMFi suurimaid liikmeid, eriti USAd ja Hiinat, aitama hajutada riske, mis on põhjustatud tohutust kaubavahetuse tasakaalustamatusest maailmas? Sel aastal laenab USA ca 800 miljardit dollarit oma kaubavahetuse defitsiidi finantseerimiseks. Hämmastaval kombel neelab USA praegu umbes 2/3 kogu maailma puhassäästust. Olukorral puudub ajaloos pretsedent.

Kuigi selline laenupummelung võib sujuvalt lõppeda, nagu Fedi juht Ben Bernanke on oletanud, on enamik maailma finantsliidritest õigustatult mures tunduvalt äkilisemate ümberkorralduste pärast, mis käivitavad tõenäoliselt dollari tohutu odavnemise ja võib-olla hullemad tagajärjed. Kui poliitikud jätkavad käed rüpes istumist, ei ole raske ette kujutada järsku üleilmset langust või isegi laastavat finantskriisi.

Kuigi Bernankel on õigus näha kõige tõenäolisema tulemusena pehmet maandumist, soovitab terve mõistus mõnedes profülaktilistes abinõudes kokku leppida, isegi kui see tähendab, et USA, Hiina ja teised suured üleilmsete defitsiitide põhjustajad peavad kibeda pilli alla neelama. Kahjuks on raske sundida suurriikide poliitikuid keskenduma millelegi muule kui oma siseriiklikud imperatiivid. Kuigi võrdlus on ebaõiglane, on raske meenutamata jätta vana teravmeelsust IMFi sugulase ÜRO kohta: "Kui vaidlevad kaks väikest riiki, sekkub ÜRO ja vaidlus haihtub. Kui vaidlevad väike- ja suurriik, sekkub ÜRO, ja väikeriik haihtub. Kui vaidlevad kaks suurriiki, haihtub ÜRO".

Õnneks ei ole IMF veel peitu pugenud, isegi kui mõnele suurele tegijale üldse ei meeldi, mida sellel öelda on. IMFi juht, hispaanlane Rodrigo Rato nõuab õigustatult, et Hiina, USA, Jaapan, Euroopa ja suuremad naftaeksportijad (maailma suurim uue kapitali allikas) võtaksid tarvitusele konkreetsed abinõud kriisiriski leevendamiseks.

Sellised meetmed võivad hõlmata suuremat valuutakursi paindlikkust Hiinas ja võib-olla lubadust USAlt, et see kohustub rohkem eelarvepiirangutega tegelema. Naftaeksportijad peaksid omakorda lubama suurendada sisetarbimise kulu, mis võimendaks importi.

Samuti võiks deflatsiooni järgne Jaapan kinnitada, et ei kasuta enam kunagi oma valuuta kallinemise peatamiseks ulatuslikku sekkumist. Euroopa omalt poolt võiks nõustuda mitte oma majanduse elavnemisele jalgadesse tulistama -halvasti ajastatud uute maksudega.

Kas IMF on selliste lubaduste vahendamisel edukas? Hiljutine maailma kaubandusläbirääkimiste katastroofiline läbikukkumine ei ole julgustav sõnumitooja. Euroopa, Jaapan ja USA lihtsalt ei soovinud oma väikestest, kuid mõjukatest lobidest loobuda. Traagilise tulemusena ei saa maailma vaeseimad riigid eksportida oma põllumajandussaadusi, mis on üks väheseid valdkondi, kus nad realistlikult võiksid konkureerida Hiina- ja India-suguste riikidega.

Strateegiad kaubavahetusbilansi puudujäägi kaotamiseks maailmas aitavad ka tegeleda iga riigi sisemajanduse probleemidega. Nt vajab Hiina kindlamat valuutakurssi, et ohjeldada hullumeelset investeerimist ekspordisektorisse ja seeläbi vähendada 90ndate stiilis krahhi väljavaateid. USA puhul aitaks järsk bensiini- ja muude fossiilsete kütuste maksude tõus parandada nii valitsuse bilanssi kui ka aidata üleilmse soojenemise vastu. Ka Jaapani Panga tehnokraadid mõistavad kindlasti, et nad saaksid majandust tunduvalt efektiivsemalt juhtida, kui loobuksid anakronistlikust vahetuskurssi sekkumisest ja läheksid puhtsüdamlikult üle nüüdisaegsetele intressimäärade reeglitele, nagu neid kasutavad Fed ja EKP.

Kui Euroopa on majandustõusus, peaks maksutulu hakkama suurenema isegi ilma kõrgemate maksumääradeta - milleks siis riskida kontinendi tärkava tõusu kägistamisega? Saudi Araabia võiks suure osa oma punguvast naftatulust kulutada riigi maine kui üleilmse finantsstabiilsuse peamise ankru tugevdamisele.

Kui USA praegune suurejooneline laenamine lõpeb pisaratega ja maailma liidrid ei suuda IMFi aidata, ei kohtle ajalugu neid lahkelt. Selle asemel süüdistatakse neid, et nad ei näinud ähvardavat katastroofi, mis neile ainiti näkku vahtis. Lootkem, et sel korral on ainsad, mis rahvusvahelises diplomaatias kaovad, tohutud kaubavahetuse puudujäägid ja mitte liidrid ja institutsioonid, mis nendega tegelema peaks.