Järgmiseks aastaks ennustatakse Eestile üle 7%lise majanduskasvu jätkumist, kus inflatsioon püsib mõõdukana, kuid maksebilansi jooksevkonto on jätkuvalt defitsiitne.
Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud majandussüsteemi ja turgude vahetusest põhjustatud šoki järel on Eesti majandus väga kiiresti arenenud. Kasvutempode osas oleme mitmeski vallas teistele endistele sotsmaadele eeskujuks.
Ühest küljest oli selline kiire kasv ette prognoositav ja vähe sõltuv Eesti poolt valitavast majanduspoliitikast. Teisalt on sellise kiire tempo tõukejõuks olnud Eestis juurutatud liberaalne majanduspoliitika, mis mitmeski osas on kaasaegsem ja tänapäeva vajadusi arvestavam kui vanade turumajandusmaade oma.
2007. aastaks ennustatakse Eestile üle 7protsendilise majanduskasvu jätkumist, kus inflatsioon püsib mõõdukana, kuid maksebilansi jooksevkonto on jätkuvalt suurelt defitsiitne.
Kui võrrelda 2007. aasta viimaseid prognoose varasematega, mis on tehtud vaid mõned kuud varem, siis on prognoosijate optimism tõusnud, kuid nad ei ennusta meie valupunktide lahenemist järgmisel aastal.
Selliste optimistlike prognooside aluseks on eeldus, et Eesti ettevõtluskliima ega ärikultuur järgmisel aastal ei halvene ning et globaalmajanduse riskid Eestile oluliselt ei kasva.
Seega on Eesti 2007. aasta majandusprognoosid teatud täituvuse tõenäosusega ja eeldavad seniste tendentside jätkumist.
Kui Eestit ohustavate majanduslike välisšokkide toimumist on keeruline ennustada ja nende negatiivset mõju peaaegu võimatu elimineerida, siis nii Eesti poliitikute kui ka ettevõtjate kätes on Eesti ettevõtluskliimat soodsana säilitada ja ka parendada. Seega on nende kätes 2007. aasta majandusprognooside täitumise võti.
Minu ettekujutuse kohaselt ei tohiks ilma põhjaliku mõjude analüüsita meie edu aluseks olnud majanduspoliitikat reformida. Kuid lisaks ettevõtjatele ja poliitikutele on edu võti kõikide eestimaalaste kätes.
Väga õige ja ajakohane tundub tänagi Ardo Hanssoni mõte, mida ta ütles Postimehes välja 10 aastat tagasi: "Eesti peab ajama korrektset majanduspoliitikat, mis loob aluse kiirele ja püsivale kasvule. Niisuguse poliitika detailide üle võib vaielda, aga selle alustaladeks on kindlasti kõva töö, säästmise ja majandusliku efektiivsuse kasvu soodustamine.
Niisama tähtis on kõva töö ja säästlikkuse taas auväärseks muutmine Eesti elanike endi seas. Laiskus, ükskõiksus ja kogu sissetuleku lühiajalise heaolu nimel kohe ärakulutamine garanteeriksid praeguse vaese venna staatuse veel pikaks ajaks."
Kas ei kõla see üleskutse täna sama aktuaalselt kui 10 aastat tagasi?