Miks USAs Nobeleid sajab

See pani mind mõtlema. Tõepoolest, Ameerika. Sel ühiskonnal on üks tohutu oluline omadus: see peidab endas mitmekesisust, mis paneb pea pööritama, aga mingil moel oled sa ikka oma. Kui ma kunagi turistina USAd külastasin, siis küsiti mult, millal ma siia elama tulin. Keegi ei pärinud, et kauaks tulid ja millal koju tagasi hakkad minema.

Väidan, et ameeriklased ei karda võõraid. Võtame metroo. Sõitsin seal üleeile. Mu ees pingil küsis vanem mustanahaline mees 30. eluaastates valgelt, kus peatuses ta maha peab minema. Reisikaaslane näitas metrooplaani sama hoolitsevalt, nagu oleks andnud selgitusi oma viieaastasele lapsele. Järgmisel hetkel rääkisid nad juba tööst, perest ja kinnisvarashindadest. Minu kõrval istuv vanake tõusis ja läks ka sõna sekka ütlema.

Kui ma minutid hiljem maha läksin ja korra mõttesse jäin, kummale poole minema pean, ei saanud ma kahte sekunditki seista, kui üks abielupaar mult päris, ega ma juhuslikult eksinud ole.

See kõik ei tähenda muidugi, et ka ameeriklastel poleks hirmusid – eriti pärast terrorirünnakuid ja igapäevast piiriturvalisuse debatti. Ka USA ülikoolid kurdavad, et andekatele doktorantidele on viisapoliitika liiga keeruliseks aetud. Aga, oma põhiolemuselt on ameeriklane tänini sügavalt uhke oma riigi üle, mis annab kõigile võimaluse.

Just sellepärast polegi midagi imestada, et Nobelid USAsse tulevad. 1998. aasta andmetel oli ligi kolmandik USA Nobeli preemia laureaatidest sündinud väljaspool USAd. Ning aastatel 1901-1991 viisid USA teadlastele omistatud 100st preemiast 44 koju kas sisserännanud või nende järeltulijad.

Muide, mis Nobeli majanduspreemiatesse puutub, siis 39% neist on võitnud juudid, sh 53% USA omadest. Üheks põhjuseks on muidugi see, et Euroopa andekaimad juudid olid sunnitud omal ajal põgenema Ameerikasse, nii et USA võlgneb hoolimata oma suurtest inimkaotustest Teises maailmasõjas sellele täna omamoodi paljuski ka oma eduseisu teadustes.

Ja loo moraal. Parim, mida Eesti saab teha, on vähemalt Skype’is tööd soovivad tippeksperdid lihtsamalt riiki lasta ning avada oma ülikoolid süstemaatiliselt välismaalastele. Ma ei arva, et inglise keele peaks teiseks riigikeeleks tegema, aga osad kontorid ja ülikoolid võiksid küll kakskeelseks (või mitmekeelseks) muutuda.

Muide, Eesti kultuuri ja keele pärast kartjatele – meie elujõud (loe: suurus) peitub samapalju avatuses kui enda kaitsmises. Nobelid tulevad sinna, kus puututakse kokku muu maailmaga. Lugesin tänavuse majanduspreemia laureaadi Edmund Phelpsi elulookirjeldust – see koosnes suuresti viidetest kümnetele andekatele teadlastele, kellega tal õnnetus koos töötada. Ning vähemalt pooled neist nimedest ei kuulunud mitte inglise keeleruumi.

Ameeriklased näppavad ülejäänud maailma ajusid ja Nobelid järgnevad sellele sama kindlalt, nagu tiinel kassil tulevad pojad. Kui me teistelt õpime, siis jääb meil jalgratta leiutamise asemel rohkem aega näiteks uue aidsiravimi või järgmise IT-ime välja töötamiseks.