Emotsionaalne praktik Irina Morozova

Irina Morozova (60) teeb kohe pärast tervitamist ettepaneku sinatada, lahkudes kallistab ja nõuab ajakirjaniku kodust aadressi, et kontrollida digi-TV probleeme, mis vahepeal jutuks tulid. Ei saa jätta mõtlemata, et vene hing on ikka midagi muud kui vaoshoitud eesti inimene.

Aga kõigepealt viib Irina ajakirjaniku ja fotograafi ekskursioonile oma valdustesse Elioni Sõle tänava majas, kus ta on järjest töötanud üle kolmekümne aasta. Tänapäeval, kui inimesed lendlevad iga paari aasta tagant parema otsingul ühest töökohast teise nagu mesilased õielt õiele, avaldab Irina lühike CV muljet. Veebruaris 1968 tuli ta pärast esimese lapse sündi Tallinna telefonivõrku montööriks - samasse Sõle tänava majja - ja on siia jäänudki. Ainult ametikohad on muutunud järjest kõrgemaks ja vastutusrikkamaks. Oma praeguse kabineti akna all kasvavad suured õunapuud istutas noor montöör Irina koos kolleegidega oma esimestel tööaastatel.

"Kui mul on millegipärast paha tuju, siis käin majas ringi, ajan inimestega juttu, vaatan - töö käib, kõik toimib - ja enesetunne lähebki jälle heaks," räägib Irina. Erilise uhkusega näitab ta meile võrgu juhtimiskeskust, kus ööl ja päeval jälgivad paarkümmend töötajat arvutite taga kõike, mis Elioni võrgus toimub. Suurtel ekraanidel on näha rahvusvaheliste ja riigisiseste ühenduste koormused, võrgusõlmede ja telefonijaamade alarmid, mitmesuguste teenuste, sealhulgas tele- ja raadiokanalite toimimine. Probleemide ja rikete puhul juhitakse siit operatiivseid töid ning jagatakse informatsiooni. See on Elioni tehniline süda.

Aastate jooksul üha paremaid tööpakkumisi saades pole Irina kunagi mõelnud, et teeb karjääri. "Kui mina alustasin, oli teine aeg. Siis ei planeeritud oma karjääri nii nagu nüüd, ei olnud nii palju ambitsioone. Tehti lihtsalt tööd," arutleb naine. Ta on õnnelik, et sai tänu tööle kaasa elada tehnika kiirele arengule. Terveid korruseid täitnud ragisevatest ja mürisevatest telefonijaamadest on saanud vaikselt sahisevad ja pisikesse kappi mahtuvad ülekandesõlmed, mille kaudu lähevad maailma tohutud infohulgad. Nüüdisaegsed seadmed ja optilised kaablid võimaldavad gigabittidega mõõdetavaid ülekandekiirusi, kuhu mahuvad nii kõne- kui ka andmeside, internet, televisiooni- ja raadiosignaalid ning palju muud tänapäeval olulist.

1990ndate algul, kui Irina oli kaugejaama direktor, sai ta oma esimese mobiiltelefoni: suure ja raske kohvri, mida autojuht tassis. Nüüd saab ühe pisikese telefoniga rääkida, sõnumeid saata, pildistada, internetti minna.

Tänu huvitavale tööle ei mõtle Irina veel pensionile jäämise peale. "Selge see, et ega ma siin kakskümmend aastat enam ei istu ja tõenäoliselt ka kümme aastat mitte," arutleb ta realistlikult. "Aga mõne aasta vabalt. Tervis on mul korras. Oleneb, kuidas firmal läheb, mis ülemus arvab."

Pensionipõlve pole Irina kindlustanud, ei teist ega kolmandat sammast püstitanud. "Ei ole mõtet ette karta," ütleb ta rahulikult. "Eks ma siis elan oma pensionist."

Viimased viisteist aastat on pere ülalpidamine olnud Irina õlul. Kui laulev revolutsioon hakkas, pani eluaeg julgeolekukomitee juures valitsussides ministrite kõnesid turvanud abikaasa Anatoli parteipileti päevapealt lauale ja tuli töölt ära. Morozovid said siis just Maardu lähedale krundi ja mees hakkas sinna maja ehitama.

Irina otsib lauasahtlist Dilemma oktoobrinumbri, kus juhtkirjas küsimus, kas mehele on raskem peret ülal pidada või lasta naisel ennast ülal pidada. "Naine peab tark olema," sõnab Irina rõhukalt. "Iialgi ei tohi oma mehele, või ka lapsele, öelda, et mina pean sind üleval! Ja Anatoli teenis ju aastaid minust rohkem."

Üks naiselik nõrkus on Irinal ka. "Meie põlvkond kasvas ju keskkonnas, kus sellegi vähese rahaga, mis sul oli, polnud midagi teha. Sellepärast nüüd, kui ma midagi näen, mida ihaldan, ostan ära. Mulle väga meeldivad juveelid, neid on mul palju," tunnistab Irina ja näitab oma viimast ostu Moskva reisilt, sõrmes säravat suure punase granaadiga sõrmust.

Kuna Anatoli ei talu palavust ja armastab kalapüüki, on Morozovite peamine reisisihtpunkt Soome. Viimastel aastatel käiakse seal ka suusatamas. "Ma olin 55, kui mäesuusad esimest korda alla panin," uhkustab Irina. Viimased aastavahetused on pere veetnud just Soomes suusatades. Sel aastal käidi Austrias ja jaanuari lõppu on juba planeeritud järjekordne Soome reis. "Meeldib loodus ja after ski party'd, noored ilusad inimesed suusakostüümides, see süstib elujõudu," õhkab Irina.

Venemaal Morozovid ei reisi. "Abikaasale on väga vastumeelne, mis seal toimub. Protestiks ei käi ta Venemaal kunagi, kuigi ta õde elab seal. Politkovskaja tapmist võttis ta lausa isikliku tragöödiana," räägib Irina.

Muidu Irina spordiga ei tegele. "Vahel ma luban endale, et nüüd, juba sel nädalal hakkan trenni tegema," tunnistab ta. "Aga ikka ei jõua. Vabandan ennast pingelise tööga, aga tegelikult on see muidugi laiskus." Irinale meeldib selle asemel veeta vaikseid koduseid õhtuid: õhtusöök, televiisor, võib-olla väike jalutuskäik ja naabritega lobisemine. Suvel ja kevadel on elustiil muidugi hoopis teine, siis sisustab aega tuttavate ja sõprade seltsis grillimine. "Mul on väga ilus väliköök, võtan klaasikese veini kõrvale ja siis askeldan seal," kirjeldab Irina ja rõõmustab, et omal ajal oli võimalus linnast välja kolida. Praegu ei kujuta ta enam ettegi, et Õismäel elaks.

Irina on väga õnnelik oma poegade Aleksei ja Sergei üle. Pojad käivad vanematel nädalavahetusel tihti külas. "See on emale kõige suurem õnn, kui tal on oma lastega head suhted ja kui ka lapsed saavad omavahel hästi läbi," ütleb Irina.

Ema on väga kohusetundlik ja abivalmis. Kui meil on näiteks vaja last hoida, on ta kohe valmis aitama. Kuigi tal on endal raske päev seljataga. Ma pole ema kunagi halvas tujus näinud, ta on väga positiivne inimene. Kõik tulevad tema juurde abi paluma, aga eks tal endal on ka mõnikord raske.

Kui ma koolis käisin, tegin sporti, ujusin. Esimene trenn oli enne kooli, hommikul kell 6.45. Ema tõusis kell viis, ajas mind üles ja tegi putru. Siis saatis noorema venna kooli, pärast läks ise tööle, Õismäelt trolliga. Kui me õhtul tulime, oli tal juba kodu korras ja söök valmis. Siis tundus see nii loomulik, aga tegelikult on ta ikka väga tubli inimene. Ma ei imesta üldse, et ta nii vastutusrikkale kohale on jõudnud.

Ema on väga nooruslik, nad käivad isaga mitu korda aastas mägedes suusatamas.

Irina on eelkõige tugev inimeste juht. Ta teab, kuidas inimesi mõjutada. Ta hindab inimesi ja seisab oma alluvate eest. Ta mõistab töötajate tugevaid ja nõrku külgi ning leiab neile sellele vastavalt õige koha.

Irina ei ole ju palju teooriaid õppinud, ta on puhas praktik. Juhina lähtub ta maalähedasest emotsionaalsest loogikast. Ka juhtimisteooriad liiguvad ju selles suunas, et kõige olulisem on emotsionaalne intelligentsus.

Irina on hea vaistuga, tunnetab hästi arenguid. Vanusest hoolimata suudab ta olla dünaamiline. Alles hiljuti õppis mäesuusatamise ära. Irina on ka tugev perekonna kooshoidja. Juudi kultuuris on emal väga oluline koht. Tal on suur roll poegade kasvatamisel ja kodu hoidmisel, hoolimata tippjuhi kohast.

Fotod: Julia-Maria Linna