Kasv hakkab aeglustuma

Kui asjad lähevad pikalt väga hästi, hakkab hinge pugema kahtlus: pole ju võimalik, et see kõik veel pikalt kesta saab! Suveks oli selge, et ka Eestis saavad head ajad mööda - tasapisi kogunes viiteid, et siit-sealt on Eesti majandusel kitsaks läinud. Praegu on neid viiteid juba pisut rohkem. On selge - kui I poolaastal kasvas Eesti majandus 11,7%, siis II poolaastas juba mitte. Lubatud majanduskasvu aeglustumine on kätte jõudnud, esialgu veel tagasihoidlik, kuid ei saa olla kindel, et see ka selliseks jääb.

Tulevik sõltub kõige enam sellest, mis juhtub tööturul. See on ka ettevõtja suurim mure: 44% tööstus- ja 76% ehitusettevõtteist arvab, et tootmise kasvu pidurdab eelkõige tööjõupuudus. Ei aita ka varasemast kõvasti kõrgema palga maksmine - vabu töötajaid pole. Nõudlus on aga tugev ja kaupu-teenuseid võiks palju enam müüa. See vastuolu tootmisvõimaluste ja -vajaduste vahel on teravnemas ja lähiajal midagi rõõmustavat ei paista.

Põhjused on lihtsad. Eestis on pisut üle miljoni tööealise inimese (15-74aastased elanikud), kellest ehk umbes 700 000 võiksid tööd teha (arvame maha õpilased, vanemad pensionärid, lastega kodus olevad emad). Kuid neist umbes 20 000 on tööl välismaal. Praegu töötab umbes 630 000 inimest. On selge, et töötust nulli pole võimalik viia - alati on inimesi, kes on tööd vahetamas või uusi võimalusi otsimas -, seega võib Eestis hõivatute arv kasvada umbes 30 000 võrra. Osaajaliste hõive suurendamine pensionäride, õppurite ja teiste tööl mittekäivate inimeste arvel annaks juurde võib-olla vaid 20 000 töötajat, kes seejuures ei teeks ju tööd täisajaga, keda saaks eelkõige rakendada teeninduses.

Tööliste sissetoomine pole lahendus, see võib aidata konkreetsete ja lühiajaliste ebakõlade ületamisel. Hulgaline tööliste sissetoomine võib tekitada pikaajalisi tõsiseid raskusi. Piisab mõnest märksõnast: Saksamaa ja türklased, Prantsusmaa - põlevad bussid-autod.

Kuidas peaks ettevõte hakkama saama? Tuleb loobuda tootmisest, mida ei saa kasvavate kuludega kasumlikult teha, ja mõelda kaugemale kui mõned kuud! Tootlikkuse kasvatamine ei tähenda seda, et tööline tuleb panna kaks korda kiiremini käsi liigutama. Tootlikkus kasvab, kui panna tööline tegema midagi, mis on oluliselt väärtuslikum sellest, mida ta varem tegi. Eestis saab küll tootlikkust kasvatada tootmise parema korraldamisega, kuid see ei pruugi palju juurde anda. Eesti majandus peab hakkama lihtsalt pakkuma Saksamaa või Soome majandusega võrdväärseid kaupu-teenuseid, sest meie tööjõud jõuab oma hinnas paratamatult peagi nendega samale tasemele.

Selline muudatus tuleb raskelt. Esiteks on inimeste mõttemallid jäigad, kuid lootust annab asjaolu, et majandus on 15 aastaga muutunud palju rohkem, kui 1990. aastate alguses usuti-loodeti. Eesti ettevõtja on olnud oluliselt paindlikum ja muutustele altim kui Euroopa ettevõtjad keskmiselt.

Teiseks tuleks investeerida, kuid olukorras, kus ehituses napib võimsusi, on see keeruline. Kuid praegu võib olla viimane aeg plaane teha, et need tuleval aastal ellu viia. Õnneks on laenutingimused soodsad ja ettevõtete finantsseis üpris tugev.

Kolmandaks tuleb ületada turustamisprobleemid. Raskeim on eksportööridel, kel tuleb tõestada välispartnereile, et Eestis on võimalik teha kvaliteetset ja väärt toodangut, et Made in Estonia on sageli kvaliteetsem ja väärtuslikum kui Made in Finland või Germany. Usutavasti suudetakse seda, kui sellesse piisavalt panustada.

Eesti ettevõtjate valikutest - jätkata vanaviisi või kohandada tootmist muutuvate oludega - sõltub, kas majanduskasv kukub 2008. a 5-6%-le või madalamalegi või jääb veel mitmeks aastaks 7-8% kanti. Vahel tundub, et kergelt tulnud edu on paljud meist mugavaks teinud. Usun siiski, et ettevõtja on säilitanud erksuse ja paindlikkuse, mis võimaldab praegu majandusel kasvada enam kui 11% aastas.