Aitab pillamisest, Ameerika

Paljud mõtlevad, et probleem on Bushi valitsuses. Kuid Ameerika kodanike soovimatus keskkonna nimel oma energeetikatarbimist piirata on palju sügavamalt juurdunud. Võtame näiteks endise USA asepresidendi Al Gore'i. Tema dokumentaalfilmi globaalsest soojenemisest, "Ebamugav tõde", on palju kiidetud.

Kahjuks ei saa aga öelda, et Clintoni-Gore'i valitsus oleks 1990. aastatel süsiniku heitkoguste vähendamiseks mingeid julgeid samme astunud. Ja pole ka ime: Ameerika avalikkus on vastu igasugustele katsetele muuta nende energiat põletavat ja bensiini kulistavat elustiili. Pruugib kellelgi vaid mainida energiamaksu kehtestamise mõtet mõnele võimalikule 2008. aasta presidendikandidaadile, kui too näost kaameks läheb.

Seni, kuni ameeriklased ei hakka parandama probleeme, mille nad ise on suuresti põhjustanud, on raske oodata tõsist toetust ka muult maailmalt.

Arengumaad küsivad, miks nemad peaksid pöörama tähelepanu globaalsele soojenemisele või metsade maharaiumisele, kui rikkad riigid ise nii pillavalt elavad.

Uuringud näitavad, et süsinikuheidete mõju globaalsele soojenemisele on alati ligikaudu sama, hoolimata sellest, kus maailma nurgas süsinik atmosfääri paisatakse.

Seepärast pooldavad paljud majandusteadlased ühtlast globaalset süsinikuheidetele kehtestatud maksu. See maksustaks heiteid ühtmoodi, hoolimata kohast või allikast - olgu selleks siis süsi, nafta või gaas. Samuti oleks maksumäär sama nii eratarbijatele kui ka ettevõtetele.

Selline maks oleks kõige paindlikum ja turusõbralikum lähenemine ja avaldaks ka kõige väiksemat mõju majanduskasvule.

P Project Syndicate, 2006. www.project-syndicate.org