Keskerakond aitab hääletult Venemaa ees alistuda

Lugesin eelmise aasta lõpus Magnus Ilmjärve raamatut "Hääletu alistumine". Ja krae vahele puges, otsekui jaanuari-iil, kõhedus. Paks raamat räägib Eesti allaheitlikust alistumisest Nõukogude Liidu võimule. Kõhe ei hakanud mitte toonaste sündmuste kirjeldusest, vaid sellest, kuivõrd on tänapäeva üle kantavad toona Eestis rullunud sündmustik ja tegelased.

Ajalugu on nagu lõputult pöörlev trummel Stanislav Lemi ulmeloos. Oleme taas jõudnud Eesti iseseisvuse teise kümnendisse. Ja taas on Eestis tekkinud grupp poliitikuid, kes ilmutavad halvasti varjatud autoritaarset võimuiha, kõnelevad vajadusest kontrollida meediat. Lisaks heroiseerivad Eesti okupeerimist ning annavad endast parima, et Eesti inimestes tekiks pidev kodusõja tunne. Nad saavad selle eest varjatud või avalikku toetust suurelt idanaabrilt Venemaalt. Jutt on Keskerakonnast ja tema liidritest.

Üksikuna võttes ei ole Keskerakonna ja Vene riigivõimuga seotud sündmused kuigivõrd silmapaistvad. Pannes need aga pildijadasse, saame kokku filmilindi, mis vähemasti peaks panema mõtlema, kas Keskerakond ja tema juhid ikka seisavad Eesti demokraatia ja iseseisvuse eest. Mina selles veendunud ei ole.

Eelmine aasta nägi mitut etappi projektist "Vene poliitilise kapitali imbumine Eestisse" - projektist, mille elujõudu tunnistas kaitsepolitsei juba üle-eelmise aasta kokkuvõtetes. Projekti siinne kuraator tundub aga olevat just Edgar Savisaar, majandusminister ja Eesti ühe mõjukama erakonna esimees.

Ent laskem kõneleda sündmustel. Eelmise aasta alguses alustab Eesti riik Savisaare initsiatiivil raudtee tagasiostu. Eesti Raudtee on (Vene riigi soosingut nautinud) transpordigigandi Severstaltransi ja temaga seotud äride siinne ebamugav konkurent. Suvel rullitakse majandusministeeriumis lahti punane vaip Igor Levitini ees, kes on Venemaa transpordiminister, endine Severstaltransi tippjuht, ning kes ütleb Ekspressi andmetel, et ajal, kui Euroopa Liit ei luba kuidagi venelasi oma rööbastele ligi, on eestlased ikka tublid ja lasevad esimese riigina oma raudteed kasutada. "Vene äril peab olema õigus osaleda Eesti majanduse arengus!" kuulutab minister. Savisaar ostab raudtee tagasi, Severstal (Severstaltransi osalusega firma) on kasvanud suurimaks ja mõjukaimaks transiidigrupiks Eestis.

Lugu jätkub. Savisaar ja Keskerakond kaitsevad valitsuses lõpuni Severstali juhi Andrei Filatovi kodakondsuse taotlust, seda hoolimata asjaolust, et viimane on rahastanud Eesti riiklust kahtluse alla seadvat propagandafilmi. Miks? Muuseas, sellesama Filatovi toetatud filmi keskmes oli "vabastaja" monument Tõnismäel, mille kohta minister Levitin ütles mullu juulis, et erimeelsused pronkssõduri asjus võivad saada takistuseks Eesti-Vene ärisuhete arengule. Keskerakond on teatavasti võtnud hoiaku, et "vabastaja" Aljoša peab kohale jääma.

Ent jätkakem küsimustega. Mida ikkagi tähendab Keskerakonna ja Vladimir Putini nukupartei Ühtne Venemaa paar aastat tagasi sõlmitud koostöölepe? Mis asju ajab Ain Seppik oma sagedastel külaskäikudel idapiiri taha? Millest rääkisid Edgar Savisaar ja Ühtse Venemaa juht Boris Grõzlov kohtumisel detsembri keskel? Miks on Savisaarel viimaste kuude jooksul mitmel korral olnud vaja provotseerida inimesi kodusõjale? Mis eesmärki kannab Keskerakonna kontrolli all olevas ajalehes Ansipi, Laari ja Velliste tembeldamine natsideks?

Küsimusi oleks veel terve rida. Aga nende lisamine ei muuda peamist, essentsi - kõik viitab sellele, et väga mitmetel juhtudel teevad Keskerakonna juhid jalajälgi ette Vene riigivõimule ja tema saadikutele.

Ning taas tõstatub selles kontekstis päevakorda küsimus: kes ikkagi rahastab Keskerakonda? Kust saavad kaks Lõuna-Eesti lihtinimest 100 000 krooni, et annetada see erakonnale? Kas see on ikka poliitilise sümpaatia näitamine, kui kaks noort meest, Ain Seppiku pojad, viivad kumbki parteikassasse 300 000 krooni? Või on nad lihtsalt idapiiri tagant pärit raha vahendajad? Ja kes ikkagi ostis Keskerakonna võlakirju 10 miljoni krooni eest? Räägitakse, et Kruuda, Annus, Sõõrumaa. Aga tegelikult? Äkki hoopis Filatov? Ning kes rahastab erakonna hääletoru, Jüri Vilmsi sihtkapitali tegevust, kes ostis hiljuti venekeelse ajalehe Vesti Dnja ja annab välja paskvillidest kubisevat Kesknädalat ja selle venekeelset sõsarlehte?

Keskerakonna lihtliige ei saa sellest suurest, üle peade ja riigipiiride käivast mängust osa ega aru. Tegemist on ehk erakonna marssalite armastusväärse nõrkuse ning nostalgiaga kunagise Suure Kodumaa vastu, arvavad parteisõdurid.

Ja samas, äkki näen tonti seal, kus teda pole. Pole ju midagi halba, kui Eestis on erakond, kes saab läbi vaenulikult meelestatud suure naabriga. Selle väitega peab nõustuma, aga ainult ühel tingimusel. Kui suhted oleks pariteetsed ehk lähtuksid partnerite võrdsusest. Paraku ei lähtu sellest bütsantslik Suur-Venemaa poliitika, saagem sellele kinnitust ajaloost või ka Venemaa praegust riiklikku gaasipoliitikat jälgides.

Aga miks Keskerakonna juhid siis nii teevad? Arvan, et siin pole tegemist ei aadete ega põhimõtetega. Märksõnad on Juudas ja 30 hõbeseeklit. Ehk teisisõnu - hea teenistus ja isiklik kasu. Olgu selleks magus võimupirukas, soe koht Riigikogus, võib-olla ka vana hea kõlisev taskus.

Pole midagi uut siin päikese all. Isegi kuni detailideni meenutab Savisaare ja Keskerakonna käitumine eelmise iseseisvusaja mõnede poliitikute tegemisi. Niisiis, lugedes Konstantin Pätsi ja tema kaaskondlaste rahastamisest ning neile suuniste andmisest Vene riigi poolt, tekib kahtlus, et vahetades nimed ja aastad ja rahanumbrid, oleksime endiselt ajaloo suhtes õiglased.