Netinoored muudavad maailma

Ameerika poliitikauurijad väidavad, et kui keegi on hääletanud ühe erakonna poolt kolm korda enne oma 30aastaseks saamist, on see partei saanud endale suure tõenäosusega valija kogu eluks. Riigikogu valimistel märtsis saab esimest korda hääletada laulva revolutsiooni aegse beebibuumi põlvkond, kes jääb pikaks ajaks viimaseks suureks uute valijate grupiks. Millega saaksid Eestis poliitikud 18-19 aastaseid uusi valijaid just oma erakonna külge kinnistada?

Küsimusele vastuse leidmiseks tuleb vaadata, mille poolest need uued valijad erilised on. USAs tegeldakse aktiivselt nn internetipõlvkonna tundmaõppimisega ning kirjutatakse raamatuid sellest, kuidas nendega nii koolis kui ka töö juures ringi käia. Need on noored, kes on sündinud 1980 kuni 1990ndate lõpuni. Nad on esimene põlvkond, kes ei tea, milline oli elu interneti ja mobiiltelefonita. Nad on elanud ümbritsetuna arvutitest kodus, koolis ja tööl, tehnoloogilised lahendused on olnud loomulik osa nende elust.

See on teinud nad ka oluliselt erinevaks eelmistest põlvkondadest. Näiteks soovitatakse USAs õpetajatel teha blogid, iPodid ja videomängud õppetundide loomulikuks osaks, muidu ei kuula neid keegi.

Internet on uue põlvkonna loomulik elu- ja õppekeskkond, seal on nende sõbrad ja meelelahutus. Tänu pidevale netis viibimisele eelistavad nad ka töö juures tegutseda grupina, on vähem individualistlikud ja loovad sõprussuhteid oma töökaaslastega. Seejuures on sõbrad nende jaoks vähemalt sama tähtsad kui perekond.

Nad on harjunud suhtlema netis inimestega üle maailma. Seetõttu on uus põlvkond tunduvalt vähem rassistlik ja multikultuursem kui eelmine. Nad on ka vähem kinni soostereotüüpides. See on tõeline open-mind-põlvkond, kes ei salli primitiivsust ja vägivalda.

Nad eelistavad oma vanemate töörabamisele vastanduvaid väärtusi. Näiteks on koos netipõlvkonna kasvamisega täheldatud vabatahtlike hulga märgatavat suurenemist.

Kaks kolmandikku USA kõrgkoolide "rebastest" peab loomulikuks ja väga tähtsaks raskustesse sattunud inimeste aitamist. 2005. aastal tehtud uuringu kohaselt oli "rebaste" ühiskondlik vastutustunne viimase 25 aasta kõrgeimal tasemel. Noored tunnevad varasemast enam isiklikku vastutust maailma käekäigu ees. Näiteks jälgivad nad ostmisel tootjate keskkonnateadlikkust ja sotsiaalset vastutust.

Teisisõnu - nad hindavad pehmeid väärtusi tunduvalt rohkem kui varasemad põlvkonnad.

Kuna internetis pole riigipiire, sarnanevad Eesti ja USA 20aastased omavahel maailmanägemiselt palju enam kui eelmine põlvkond kummaski riigis. MSN, Orkut ja jututoad kannavad muutunud väärtused kõigi kasutajateni, olenemata nende füüsilisest asukohast.

Eestis on statistikaameti andmeil praegu 16-26 aastaseid noori üle 260 000. Märkimisväärne osa neist saab märtsis esimest korda elus valida. Mida on Eesti poliitikutel pakkuda kohalikule internetipõlvkonnale?

Osa poliitikuid on ära jaganud, et valimisreklaami tasub teha ka blogides ja Skype'i kasutades. Ent see on vaid asja tehniline pool. Mida sisulist on praegustel valimislubadustel pakkuda uuele värskele põlvkonnale, kes on märgatavalt vähem pragmaatiline ja idealistlikum kui nende vanemad ja vanavanemad, kes on siiani moodustanud valijate põhimassi?

Praegused asjade ja raha jagamise lubadused huvitavad uusi tulijaid väga vähe ja hiljemalt järgmisteks valimisteks on poliitikud sellest loodetavasti aru saanud.

Võib-olla olen ka ise liialt idealistlik, aga usun, et uus põlvkond sunnib poliitikuid liikuma rahalubaduste juurest head uut ilma loovate lubaduste juurde. Aeg ja inimesed on selleks küpsed.