Kultuur ukselt uksele koju kätte

Ehkki ööd muutuvad suve lähenemisega lühemaks, toimub nendes aina rohkem, aina ilusamat. Ühe pimeduseminuti kohta kasvab seega meelelahutuse kogus kevadel hulga kiiremini kui kukesammu võrra.

Siiski ei muutu hea muusika kuidagi vähem nauditavaks, kui tema nimi muutub, ega Bachi muusika vähem võimsaks, kui autor pühenduse ära muudab. Talvises muusikataevas plingib aina rohkem tähti ning kontsertide tihedus ja rütm kogub tuure nagu Bolero. Juba on Jazzkaar ukse ees, juba dirigeerib Mustonen Estonias, vaevu jõuab veel kõigile kunstinäitustele. Samas… pole vajagi - rahulolu loob eelkõige just võimalus valida. Vaid võrdlusmoment annab võimaluse hinnata ühte lugu paremaks, ilusamaks, pikemaks või sügavamaks. Kultuur on teatavasti ju suhteline.

Peale üldise kunstielu tärkamise on märgata ka kultuuri lähemale tulemist indiviididele. Kauges asupaigas toimuv etendus "Totu Kuul" tuuakse nüüd juba inimestele kontorisse kätte. Ehk annab see tõuke muudelegi kunstisuundadele ning kalgi betoonlinna liftid täituvad ühel päeval lõbusatest rändmoosekantidest, miimidest ja jutuvestjatest, kes inimeste elu kõledates kontorites värviliseks teevad.

Kui edasi mõelda, siis eriti meeldiks mulle vist miimid, kes seisavad liikumatult ja vaikselt, kuni neid ei vaadata, liigne aktiivsus töökohal istuja selja taga võib väga tüütuks muutuda.