Puit - kas kasutada või põletada?

Värske ÜRO raporti kohaselt on kliima soojenemine olnud arvatust kiirem ja suurim roll selles on atmosfääri kasvuhoonegaasidel, milledest olulisim on süsihappegaas CO2.

Üks võimalus vähendada CO2 õhkupaiskamist on biokütuste kasutamine fossiilsete asemel. CO2 tekib muidugi ka biokütuse põlemisel, kuid tegemist on mitte väga ammu fotosünteesi tulemusena atmosfäärist seotud CO2 vabanemisega, mistõttu summaarselt atmosfääri CO2 sisaldus ei muutu ja biokütust nimetatakse seetõttu süsinikneutraalseks kütuseks. Teine oluline tunnus on taastuvus, tuntuima biokütuse puidu varu taastub energiavõsa puhul 4-5 aastaga, tavametsas aga aastakümnetega.

Poliitika pidavat olema kompromisside kunst ja mõni neist kompromissidest vastab tegelikule eesmärgile vaid osaliselt või üldse mitte. Kioto protokoll ja ELi energiapoliitika omavad samuti taolisi tunnuseid. Kioto protokoll vaatleb puidu kasutamist kui CO2 tekke allikat ja näeb metsa rolli vaid CO2 ladestamiskohana.

ELi energiapoliitika aga sunnib energeetikat sellisel määral puitu kasutama, et see ohustab juba traditsioonilise puidutööstuse konkurentsivõimet toormeturul. Tegelikult ilmneb metsa roll kliimamuutuste vastu võitlemisel kõige enam just puidu kasutamisel alternatiivsete energiamahukate materjalide nagu teras, betoon, plastid jmt asemel. Kõigi nende tootmiseks kulub puiduga võrreldes palju energiat. Näiteks juhul, kui kasutada maja ehitamiseks betooni asemel puitu, jääb iga kuupmeetri kasutatud puidu kohta fossiilseid kütuseid põletamata mahus, mille põlemisel oleks tekkinud üks tonn CO2.

Alternatiivsete ehitusmaterjalide keskmine selline suurus on 1,1 tonni CO2. Kui võrrelda seda 0,9 tonni CO2-ga, mis neelatakse puu juurdekasvu iga kuupmeetri kohta, siis on näha, et puidu kasutamine on isegi suurema suhtelise mõjuga kui puidu mahu kasv metsas. Kokku seob ühe kuupmeetri puidu kasutamine seega kaks tonni CO2, põletada jõuab seda puitu ka hiljem, näiteks 50 aasta pärast, kui tekib soov moodsama maja järele. 1,1 tonni CO2 jääb säästetuks selgi juhul.

Eesti riigi keskkonnapoliitika peaks neid asjaolusid arvesse võtma. Taastuvaid energiaallikaid rohkem kasutada on kahtlemata vaja, aga veelgi suuremat mõju omaks olemasoleva majanduse energiamahukuse vähendamine. Igal juhul tuleks vältida olukorda, kus puitu, millest on võimalik toota mingeid tooteid, on majanduslikus mõttes kasulikum kütteks tarvitada. Ehitussektori energiamahukuse vähendamiseks võiks kaaluda näiteks ehitiste keskkonnamõjusid arvestava parameetri lisamist riigihangete tingimustesse jmt.

Ehitiste keskkonnamõjude hindamiseks kasutatakse elutsükli analüüsi. Huvitav näide selle kohta on Soome Metsainstituudi uus hoone. Selle puhul võrreldi tegelikult ehitatud puithoonet samaväärse betoonhoonega, jättes välja katuse, vundamendi jt osad, mis mõlema materjali puhul on samad. Arvesse võeti kõik energiakulud, ka raiemeeste auto bensiin.

Selgus, et mittetaastuvat energiat kulus puithoone ehitamisel 3970 GJ ehk 1,1 miljonit kWh vähem. Väga optimistliku kasuteguri 50% juures kuluks sellise soojushulga saamiseks 200 tonni kütteõli. Mittetaastuvat toorainet kulus 3500 tonni vähem, kahaneva kruusa- ja ehitusliiva varu juures on seegi oluline.

Nii et puitu võib ka põletada, kuid eelkõige tuleks seda ikkagi kasutada.

Autor: Märt Riistop