Ilmar Raagi film 'Klass' surub nõela silma

Eile esilinastus üle Eesti kinodes režissöör Ilmar Raagi kolmas täispikk film "Klass".

Film toob päevavalgele teema, mida enamik meist ei ole kogenud ning tõenäoliselt kunagi ka ei koge, kuid on mõnelt noorelt viinud elutahte. See on koolivägivald.

Nagu ka Raag ise seda nimetab, on filmi idee pärit aastate eest Ameerika sakraalset kooliõndsust pilastanud Columbine'i keskkooli tulistamisest.

Film ei ole nõrganärvilistele, ka mitte õnneliku lõpu kvintessentsi nautijatele. Aga mõtlema see film ajab.

Ma istusin ekraani ees ning pärast imelikku praksatust avastasin, et olin pingest ja sügavatest sisesoppidest väljavalgunud vihaga pihus olnud pastaka katki vajutanud. Pinge, oo jaa…

See on kool õpilaste pilgu läbi, mitte õpetajate, mitte lapsevanemate pilgu läbi, kinnitas Raag enne filmilindi käima lükkamist.

"Filmi sündmused on võetud elust enesest, vestlustest eri koolide õpilastega on välja sõelutud juhtumid, mida siin filmis kajastatud. Õpilased ise on selle filmi tegelikud autorid," sõnas Raag.

Tõnis Mägi, jõudnud filmivaatamisega lõpule, olla esimesel eellinastusel kommenteerinud nähtut kui filmi, mis on läbilõige kogu meie ühiskonnast, mõttelaadist.

"Mulle annab see film mõtteainet teemal, kuidas käitub rott, kui ta on nurka surutud, kuidas ta käitub, kui teda tambitakse malakaga. Ta muutub ning käitub täiesti ebaloogiliselt ning ettearvamatult. Ta ründab oma nurkasurujat. Inimene käitub samamoodi," sõnas Raag.

Filmi sünopsisest võib lugeda kõige parema filmimõtte - film "Klass" ei ole niivõrd realistlik, kuivõrd tegelikult fantaasia ühe võimalusega. Ideaalis hakkab noor inimene seda filmi juhuslikult vaatama ja jääb ekraani juurde, sest seal nähtu intrigeerib teda, kuni ta jõuab täiesti ebatõenäolise, ent filmi seisukohast tõepärase lahenduseni. Just lõpplahenduse ootamatus on see, mis tekitab tõelise diskussiooni filmi teemal. Iga tavalisem lõpp toob kaasa ka kiirema unustamise.

Pärast kehalise kasvatuse tundi otsustavad poisid visata nende klassi igavese peksukoti ja jobu, 16aastase Joosepi, tüdrukute riietusruumi. Alasti. Kaspar aitab poisi hädast välja, kui satub kokku oma tüdruku Theaga, kes samas riietusruumis on. Sellest tekib tüli aga kooli parima sportlase Andersiga, kellele ei meeldi, et Kaspar Joosepit aitas.

Tekivad tülid ning kiiresti lahterdatakse Kaspar Joosepiga samasse kategooriasse. Algab pidev sissisõda kooli territooriumil, kus seisavad vastamisi terve klass ning kaks poissi.

Vägivalla ning alandamise süvenedes, sotsiaalsete sidemete purunedes surutakse poisid nurka vahenditega, mida vaid vanglamängudeks peetakse. Lahendus? Unikaalne. Aga seda peate ise nägema.

Ilmar Raagi jutuvestmisoskus on valatud vormi, mis lajatab vastu hambaid pauguga, mida pikalt ei unusta. Raag ei paku lahendusi, ei otsi vastuseid. Ta näitab, kui tundetud, isekad ja sadistlikud inimesed on. Mõtlemata tehakse tempe, mis rikuvad suhteid ning hävitavad elusid.

Klass surub nõelana silma, kuid pilgutada ei lase enne, kui teema läbi mõeldud-elatud. Paljud filmid seda ei suuda. Raag suudab.