Itaalia päikese all

Al Sole asub Viru tänava vanimas hoones, 14. sajandil ehitatud kaupmehemajas.

Esimeses ruumis on kohvik, tagapool restoran. Kumbki pole eriti suur, aga väikesed kohad ongi hubasemad ja eriti üllatav on sellist mõnusat pesa leida lausa Viru tänavalt.

Olin tõesti üllatunud, kui esimest korda Al Solesse sattusin. Ja siis olin üllatunud iseenda üllatusest - kas tõesti on meie vanalinnas nii palju linna näljastele ja janustele turistidele suunatud ühe-korra-käin-aitab-küll-kohti, et enam ei loodagi siit midagi mõnusat leida?

Ilmselt kõik kaaslinlased ei ole nii eelarvamuste küüsis kui mina. Esmaspäeva õhtul oli restoran rahvast täis, omakeelseid isegi rohkem kui turiste. Sisekujunduses on arvestatud maja vanusega, aga muuseumihõngu siin ei ole, vana ja uus on kenasti kokku sobitatud.

Kuigi menüü järgi on Al Sole puhtakujuline itaallane, pole sisekujundus õnneks Itaalia teemat üles võtnud.

Ometi on Al Sole niisugusena märksa itaaliapärasem, kui mõnedki püüdlikult Itaalia-teemaga tegelevad söögikohad.

Café Al Soles on ehtne itaalia menüü, mis algab bruchetta'dega ja lõpeb tiramisuga. Pikalt ja mõnuga lugesin pastade ja risotode osa.

Palun väga: ravioolid kanaga ja ravioolid suitsulõhega, gnocchi'd kitsejuustuga, kannellonid spinati ja ricotta'ga, spagetid anšoovisega õlikastmes, risoto tigude ja sinihallitusjuustuga, kui nimetada ainult neid, mida ma pikast loetelust kõige ahvatlevamaks pidasin ja mille vahel ma kuidagi valida ei suutnud.

Peale jäid ravioolid suitsulõhega koore ja valge veini kastmes ja need olid suurepärased. Pange tähele - pasta on värske, kõik tehakse siinsamas köögis!

Pearoogadest proovisime grillitud lõhet laimikastmes peedi-kartulipüreega. Ka see väärib kiitust - kala oli mahlakas, kaste ja lisandid huvitavad ja maitsed sobisid hästi kokku.

Kreembrülee oli hea, aga ei midagi üllatavat, seevastu semifreddo, mis peaks olema ju külm, oli seekord täitsa soe. Võib-olla polnud veel jahtuda jõudnud ja arvati, et kui sooja semifreddo juurde külma vaniljekastet anda, aitab küll.

Hinnad on Al Soles kesklinna omad, kõrged, aga toiduportsjonid on kah suured. Kolm rooga, isegi kui need on kergemast valikust - roheline salat, pastaroog ja magustoit, on normaalsele sööjale palju, kahest roast rohkem ei jaksa. Serveeringud on kenad, laual on õli ja äädikas - needki päris-Itaalia söögikohtade iseenesestmõistetavused väärivad meil eraldi äranimetamist.

Teenindus väärib suuremas osas ainult kiitust, eriti meeldis mulle see, et kelner märkas juba kaugelt kõiki restoranipoolele tulijaid. Mina igatahes tundsin ennast olevat oodatud külaline.

Teenindus oli kiire ja sujuv, ainult veinidega jäädi hätta - majaveini kohta ei osanud kelner esiteks öelda muud, kui et see on Hispaaniast, pärast tuli meelde, et - oi, ei - hoopis Itaaliast, aga ei midagi täpsemat. Õnneks oli vein hea.