Metsanotsud

See oli ühel soojal juulipäeval, kui ma mööda Pedja jõe kallast jalutades metsseaperega kohtusin. Tuulevaikne ja soe ilm soosisid meie kokkusaamist, sest vastasel korral oleksid sead ammu enne minu saabumist sealt minema jooksnud. Astusin rahulikult jalg jala ette ning mõtlesin omi mõtteid, kui äkki äratas mind üsna vänge hais, mis ei saanud kusagilt mujalt tulla kui minust umbes viie meetri kaugusel asuvast tihedate pajupõõsastega ümbritsetud mudasest august. Olin hommikul samast kohast mööda kõndinud, kuid vänget haisu ma küll ei mäletanud. Jäin seisma ja kükitasin igaks juhuks maha. Peagi kuulsin vaikset mõnusat norinat, millele järgnes mitu vaikset ruigatust. Kuna pajud varjasid oma tihedate okstega selle vana pommiaugu ideaalselt, ei näinud ma, kui palju sigu seal augus mõnules, kuid häälte järgi võisin oletada, et emis oli koos poegadega mudavanne võtmas. Teist korda sain sarnase lõhnakogemuse talvel, mil ühel söödakohal pildistamiseks sigu passisin. Ka siis tundsin enne haisu, kui notsukari vaatevälja ilmus.

Kuigi mõningad isendid võivad kuni 270 kilo raskuseks kasvada, jääb metssea keskmine kaal kusagile 150 kilo juurde. Keskmise inimesega võrreldes on ka siis tegemist üsna aukartustäratava koguga. Lisades sellele ligi 12 cm pikkused kihvad, mis tavaliselt suurematel kultidel varuks, on tegemist vägagi ohtliku vastasega ja seda isegi karule. Samas peab mainima, et karud üldjuhul ei püüagi täiskasvanud sigu murda. Isegi hundid mõtlevad enne mitu korda, kui elujõus kuldile või emisele turja kargavad, sest enesealalhoiuinstinkt on tühjast kõhust tugevam.

Metssigade järjekordne põlvkond saab alguse novembri lõpus või detsembris, mil eraklikud kuldid koguvad enda ümber kolmest kuni viiest emisest koosneva haaremi. Samas pole paaritumine väga kindel, sest ka teised isased tahavad haaremist matti võtta, mistõttu peavad kuldid maha pulmaturniire. Võitlusvahenditena lähevad käiku kihvad. Pulmaturniiride ettevalmistused algavad juba paar kuud varem, mil kultidele hakkavad abaluude piirkonda naha alla tekkima kilbised - kaitse vastase teravate kihvade eest. Pärast jooksuaega lahkuvad kuldid haaremist ning jätkavad oma erakuelu.

Tiinus kestab 140 päeva. Enne poegimist otsib emis välja kõrvalise paiga ning ehitab sinna pesa, kus toob ilmale 6-12 põrsast. Lapsepõlv on metsanotsude elus kõige ohtlikum periood, sest just siis saab neist hundi, ilvese või karu kõhutäide. Harvad pole juhud, kus hunt kogu põrsakarja järjest nahka paneb ning seda hoolimata emise hoolest ja võitlusvalmidusest.

Talv on ka metssigadele karm aeg ning selle paremaks üleelamiseks kogunetakse väikestesse salkadesse. Tavaliselt koosnevad need eelmise ja selle aasta järglastest ning emisest, lisaks võib seal olla ka mõni kult, kuigi nemad eelistavad talvelgi erakuelu. Sügavas lumes liigub kari tavaliselt hanereas suurema kuldi või emise järel, kes lööb tee lahti. Talvel liigub kari vähe, piirdudes vaid mõne sooservatihnikuga, kus ööd veedetakse ning mille ümbruses söömas käiakse. Kui suveperioodil toituvad metssead peamiselt öösiti, siis talvel käiakse päeval toitu otsimas. Seda eriti karmi pakasega. Kuna ööd on talvel külmad, kuluks öisele toiduotsimisele liigselt energiat.

Ka talvel teevad sead endale pesa, et uni magus tuleks. Eriti kange pakasega heidavad sead pessa hulgakesi ning mõnikord lausa terve karjaga. Seal surutakse end tihedasti kokku, et sooja hoida - sellises lesingus tekib eriline mikrokliima.

Talve karmid tingimused seavad sead vankumatusse päevarežiimi, mis paneb lausa kellaajaliselt paika, millal kusagil olema peab. Eriti ilmneb see siis, kui käiakse kindlates toitumiskohtades. Lisaks kellaajast kinnipidamisele peab karjas valitsema kord, vastasel juhul ei oleks karjas kulgemisel mingit mõtet. Kuna metssigade nägemine pole kõige parem, mängib haistmine suurt osa. Toitumiskohta saabudes käib kõigepealt karja juhtemis oma kärsaga õhu üle, et ohutuses kindel olla, ning alles siis võivad nooremad toidu kallale asuda. Emis jääb erksaks ka toitudes ning reageerib pisimagi kahtluse korral tugeva röhatusega. Pärast esimest hoiatust jääb kogu kari kivikujudena seisma ning ootab uut käsku. Kui sellele järgneb teine röhatus, kaovad nad kiiresti puude varju, kui aga emis rahuneb, algab lärmakas söömine uuesti pihta. Kui toitumiskohti on mitu, ei viideta ühe koha peal kuigi kaua aega, sest see meelitaks ligi nii mõnegi soovimatu külalise. Pärast kümneminutilist toidupausi liigub kari edasi järgmise koha juurde, kus kordub kõigepealt turvameetmete rituaal, millele järgneb häälekas tuhnimine.

Enne täielikku pimenemist on seakari juba oma mugavates pesades, kus külm ja karge talveöö kaitstult mööda saadetakse.

Fotod: Jaanus Järva

Autor: Jaanus Järva