Laar naerutas vanalinnas kõrgeid külalisi

Bussitäis külalisi alustas Nunne tänavalt sportlikus tempos jalutuskäiku. Giid Laar on hoopis teine inimene kui poliituudiste jälgija teda teab, kirjutas postimees.ee

See on tõeline etendus. Silmad säravad, käed käivad, ta liigub uskumatul kiirusel ja vaatab kõigile silma. «Ma jooksen kiiresti,» hoiatab Laar. Aega on vaid veidi rohkem kui üks tund. Laar peab sõna. Poole tunni pärast heidavad külalised mantleid juba käevangu.

Esimene imetluskahin läbib seltskonda juba mõnekümne meetri pärast, kui teatavaks saab Gustav Adolfi gümnaasiumi juures oleva linnamüüri vanus. Hetk hiljem uuritakse juba jalgealust. Selgub, et sadu aastaid vanu ümmargusi kive mööda kogu ekskursioon kulgebki.

Igas peatuspaigas puistab Laar kui varrukast aastanumbreid ja sajandeid, vestab elavalt žestikuleerides legende, räägib vanalinnas pesitsevatest kummitustest ning põimib selle kõige osavalt nii Lennart Meri, tänapäeva poliitika, majanduse, kirjanduse ja poliitikutega. Külalised kuulavad haudvaikuses ja müristavad naerda.

Laial tänaval, mis oli keskajal üks põhilisi kaubatänavaid sadamast kesklinna, selgitab Laar, kuidas töötas keskaegne telegraaf. Esimesel korrusel asuvate eluruumide akendest vaatasid välja perenaised, jõid kohvi ja uudistasid ilma. Kõik sündmused karjuti üle tänava naabrinaisele ja nii levis uudis turuplatsile ja sealt tagasi sama kiiresti kui tänapäeval telefoniga.

«Taanlased said omale lipu just siin,» räägib Laar Neitsitorni juures üle müüririnnatise küünitades. Ühe versiooni järgi olid linnaelanikud võõraid sõjamehi külluslikult vastu võtnud, neid mitu ööd-päeva ohtrate vägijookidega kostitanud ja siis ühel ööl äkitselt rünnanud. Kui lahing oli peaaegu võidetud, ründasid eestlasi aga puhanud ja kained taanlaste tagavarajõud. «Sellest ajast umbusaldavad eestlased ka neid, kes meiega koos napsi võtavad,» selgitas Laar.

Soome endine kaitseminister ja praegune Ühendatud Rahvaste sõltumatu ekspert Elisabeth Rehn on ekskursioonist ja giidist vaimustuses.

«Olen Tallinnas käinud nii palju kordi, kuid nüüd sain faktides ja lõbusate seikadena teada, mis nende majaseinte, uste ja akende taga kõik toimunud on,» rääkis Rehn. Ta pakkus, et ajalooõpetajad võiksid koolis oma ainet sama huvitavalt edasi anda.