Kõnekas eesti kunsti dokument

"Lähtuksin meelsasti väitest, et inimene sünnib siia ilma õnnelik olema. Kõikvõimalike valikute ja tegurite tulemusel osutub, et imelihtne valem on keeruline lahendada ning hinnanguliselt üha suuremal enamusel ühiskonnast jääb eesmärk saavutamata," mõtiskleb "Elamise kunsti" kuraator Katrin Pere.

"Ühiskonnas elamise eetika ühelt poolt, professionaalse kunstniku esteetilised otsustused, väärtushinnangud loomingu kaudu esitatuna teiselt poolt. See on vaid üks lähenemisviis maailmapildi kujunemisele ja kujundamisele."

Kunstihoone väljapanekul esitlevad oma tuntud headuses loomingut paljud nimekad autorid, nende hulgas maalijad Olev Subbi, Enn Põldroos, Jüri Arrak, Tiit Pääsuke ja Nikolai Kormašov, graafikud Evi Tihemets, Vive Tolli, Naima Neidre, Silvi Liiva ja skulptor Jaak Soans.

Väga head on ka Jarõna Ilo 12 söejoonistust, Virge Jõekalda graafika ja Mara Koppeli õlimaal "Olevik".

Näitusel püüavad pilke Ilmar Kruusamäe maalitud kunstiteadlase Eha Komissarovi portree "Hea Eha" ja Tiiu Kirsipuu kunstikoguja üleelusuurune skulptuur "Milius: kuldsed käed". Need teosed on kultuuriliselt tähenduslikud ja sügava alltekstiga.

Näituse külalisteraamatut sirvides märkasin, et noorimate vaatajate vaieldamatu lemmik on Sandra Jõgeva vaimukas installatsioon "Paberihunt saladokumentide ökoloogiliseks hävitamiseks".

Näitusesaalis võib igaüks veenduda, kui tõhusalt üks kõrbehiir suudab paberit hekseldada.

Samast raamatust võis lugeda ka rahulolematuid noote Jüri Ojaveri videoinstallatsiooni "Elu, armastan sind" kohta. Olen nõus nendega, keda häirib kanalisatsiooniluugist kostev liiga vali kakofooniline laul. Sellise helitaustaga on näitust üpris raske jälgida.

"Elamise kunsti" üldmulje on tore. Siin välja pandud teosed võiksid edaspidi ilmestada firmade interjööre või ka kodusid. Ja kui kunstiteosed jõuavad rahva sekka, valdavad nende autorid suurepäraselt elamise kunsti.

Autor: Tiina Kolk