Ansipi eesmärk oli Moskvaga tüli norida

Kesklinna kioskid on taastatud, maksuamet tellib uued aknad, Hugo Boss uuendab oma hooaja kollektsiooni Eesti maksumaksjate raha eest. Tallinna tänavatel ei ole märke eelmisel nädalal toimunust. Küll aga jätavad need sündmused märgi Eesti ühiskonnale pikaks ajaks.

Riigikogu pressikonverentsil, mis toimus eelmise aasta suvel, avaldas peaminister Andrus Ansip oma seisukoha: "Ma ei kujuta ette, et keegi võiks minna Tõnismäele, riputada pronkssõduri ööpimeduse varjus kraana konksu otsa ja sellega kuhugi ära sõita. See pole õigusriigile kohane lahendus." Poliitika pole kindlasti valdkond, kus seisukohad ei saa poole aastaga muutuda. Eriti, kui selle poolaasta sees on toimunud valimised.

Aga ikkagi, miks pidi peaminister valima lahenduse, mis ei ole õigusriigile kohane?

Paljud süüdistavad peaministri plaani läbimõtlematuses - reaktsioon Tõnismäe meeleavaldusele oli liiga karm, politsei pressis kohalviibijad välja linnatänavatele, täiesti juhuslikult. Hiljem oli politsei liiga passiivne, mistõttu mõned kõrgendatud meeleolus meeleavaldajad kvalifitseerusid ümber varasteks. Teised süüdistavad teda ideoloogilises jäikuses - pronkssõduri pidi eemaldama iga hinna eest ja lammutatud kauplused ning vigastatud ja surnud inimene olid lihtsalt selle hinna sees. Mina kahtlen nendes versioonides.

Andrus Ansipi edukas karjäär kommunistlikus Eestis Nõukogude ajal ja veelgi suuremad saavutused iseseisvas Eestis näitavad, et peaminister pole ei rumal ega ka ideoloogiliselt jäik. Kaldun nõustuma Juhan Kivirähuga, kes oma Eesti Päevalehe artiklis otsib peaministri käitumise selgituseks vandenõuteooriat.

Kivirähk arvab, et kogu plaan oli suunatud pronksmehe mahavõtmise õigustamisele selle kaitsjate naeruvääristamise kaudu. Ma arvan, et plaani eesmärk oli veidi sügavam. Sõdurite väärikat ümbermatmist oleks aktsepteeritud nii Eesti ühiskonnas kui ka Venemaal. Paraku ei sobinud selline lahendus peaministrile - tema stsenaarium sisaldas mälestussammas teisaldamist "ööpimeduse varjus" ja ärritas nii Venemaad kui ka vene kogukonda Eestis.

Tundub, et valitsuse plaani eesmärk oli teravdada suhteid Venemaaga. Viimasel ajal on Venemaa muutunud Eesti jaoks atraktiivseks äripartneriks. Venemaa import Eestisse on jälle teistest riikidest suurem, transiidimahud kasvavad, Vene ärimehed on hakanud Eesti firmadesse aktiivselt investeerima. Trend jätkus, kuigi piirilepet ei sõlmitud ja kahe riigi suhted ei olnud sõbralikud. Praegune valitsusliit on selgelt mõista andnud, et Venemaa investeeringute mõju on Eesti riigile ohtlik.

Pronkssõduri abil on Vene raha oht eemaldatud. Vene pool püüab loobuda varem sõlmitud lepingutest ja kokkulepitud kohtumistest, uute kontaktide sõlmimine ei tule kõne allagi. Reede hommikul näiteks tühistati minu ettekanne ühel Moskva konverentsil - küll viisakalt ja vabandustega.

Eesti riik ja eestlased on muutunud vaenlasteks vene inimestele - nii poliitikutele ja tavakodanikele, kes on ideoloogiliselt mõjutatud, kui ka tippjuhtidele ja intelligentsile, kes lihtsalt ei saa Eesti valitsuse motiividest aru. Eestlased võivad äri idanaabriga mõneks aastaks unustada. Kui see oligi viimaste sündmuste eesmärk, siis see saavutati. Aga kas me peame selle eest oma valitsusele tänulikud olema?

Ma pooldan Isamaa ja Res Publica Liidu majanduspoliitikat ja hindan Eesti majandussaavutusi. Vaatamata sellele olen veendunud, et antud juhul ei õigusta eesmärk kasutatud meetmeid - vigastatud inimesi ja aastakümneteks lõhutud ühiskonda. Eesti ühiskonna integratsiooniprotsess on läbi. Ei saa isegi öelda, et tuleb nullist alustada: olukord on halvem kui üheksakümnendate aastate alguses. Eesti elanikud peavad eelmisel nädalal tekkinud probleemidega tegelema ka siis, kui enamik neist ei suuda Andrus Ansipi nime meenutada.