Kõik see eelnevalt öeldu aitab mõista järgmist aktsiatega seotud probleemi: kui üks aktsionäridest soovib aktsionäride ringi uute isikute lisandumise näol laiendada, siis takistab just ostueesõigus tema tegevusvabadust. Järelikult on kohustatud isikul pidev potentsiaalne motivatsioon ostueesõigusest mööda hiilida. Vajadus õigustatud isiku tehingust kõrvalejätmiseks tekib eelkõige siis, kui aktsionäri huvi ei ammendu müügist saadava majandusliku kasumiga, vaid pigem on huvi äriühingu enda käekäigu vastu. Et aktsiatele suunatud ostueesõiguse spetsiifiline kaitse-eesmärk tühja ei jookseks, vajab see ka konfliktide korral teistsugust, veidi laiemat tõlgendamist.
Eestis ei ole seni antud problemaatikaga põhjalikult tegeletud, kohtupraktikas vajadust laiema tõlgendamise järele ei nähta ning sobiv lahendus möödahiilimise probleemile puudub. Seega on eesti äriühingute aktsionärid sageli isikute pahatahtliku käitumise suhtes kaitsetud. Õiguspoliitiliselt ei saa selline olukord aga olla hea, sest see nõrgestab Eesti Vabariigi ettevõtluskeskkonda.
Tavaliselt ei hõlma põhikirjas sätestatud ostueesõigus kõiki võimalikke võõrandamislepingu vorme, mille esemeks on aktsiate ülekandmine kolmandale isikule. Reeglina viidatakse üksnes müügilepingule ja tihti nähakse põhikirjas võõrandamisel ette ka fikseeritud vastutasu. Ostueesõiguse klausli tavapärasel tõlgendamisel tuleb otsustada, kas ja miks on tegu ostueesõiguse juhtumit esilekutsuva müügilepinguga, sest ostueesõiguse juhtumiga on tegu üksnes müügieseme "ostu" puhul. Seega ei pea ostueesõigusest möödahiilimisel olema isegi osav ja vilunud lepingu kujundaja, piisab vaid müügilepingust erineva tehinguvormi valimisest. Võimaluse selleks annab ju kõigile üldine lepinguvabadus.
Siinkohal kerkib taaskord esile Eestis sageli valitsev valearusaam, et kõik, mis mahub regulatsioonis esinevasse lünka, on automaatselt lubatud ja õiguspärane. Kuid see, millest aru ei taheta saada on, et õigus ei piirne üksnes seadustega. Kui tehing pole esmapilgul vastuolus seaduse sätetega, siis ei pruugi see sellepärast kohe õiguspärane olla. Jah, võibolla on möödahiilimine küll kooskõlas kõikide konkreetsete asjakohaste normidega, kuid see ei saa olla õiguspärane (!) ega lubatav, sest tehing kahjustab aktsionäride põhjendatud huve.
Märkida tuleb, et eesti võlaõiguses on ostueesõiguse regulatsioon üle võetud peaaegu üks ühele saksa õigusest. Kuid tähelepanu tasub juhtida asjaolule, et saksamaal kodeeriti ostueesõiguse regulatsioon enam kui 100 aasta eest! Sellel ajal kindlasti ei mõeldud aktsiate müügi erisuste peale.
Saksa õigusruumis on konflikti tunnustatud, selle üle arutletud ning aktsionäride kaitseks lahendusi otsitud juba aastakümneid. Tulemuseks on selge õiguslik käsitlus selle kohta, kuidas antud olukorras aktsionäri kaitsta, mistõttu on saksa äriühingus ka aktsionäride positsioon kindlam. Heitkem korraks pilk saksa lahenduse mudelile.
Nagu öeldud, muudab olukorra raskeks asjaolu, et lepingupooltele pole midagi ette heita. Seda näiteks üldise lepinguvabaduse tõttu, sest igaühel on alati õigus endale sobivaim tehinguvorm valida. Probleemi selgroog murtakse Saksamaal nn möödaminekutehingute abil. Möödaminekutehingu tehingu all mõistetakse aktsionäri sellist käitumist, mis takistab igal ühinguliikmel lasuva lojaalsuskohustuse vastaselt ostueesõiguse juhtumi esilekutsumist ning piirab seega teiste aktsionäride ostueesõigusekokkuleppest tulenevat positsiooni.
Möödaminekutehingule on saksa õiguses antud selgelt piiritletav tähendus, mille kaudu saavutatav lahendus on kaheastmeline. Esmalt kontrollib kohus, kas on tegu möödaminekutehinguga ning seejärel rakendatakse õigustagajärgi. Kaks põhilist õiguslikku tagajärge vastuolu heade kommetega (tehing on tühine) ja ostueesõiguse juhtumi fiktsioon (ostueesõiguse teostamine loetakse võimalikuks). Järelikult on möödaminekutehingul aktsionäride huve kaitsev toime, kuid mis samas ei piira põhjendamatult kellegi lepinguvabadust.