Tilli-sibula-peterselli kolmikvalitsuse aeg on ka tänases Eestis ümber saamas, poodides näitavad nägu nii prantsuse bouqet garni kui ka Aasia köögi eksootilised ürdid. Ometi juhtub alailma nii, et talleliha on, kuid rosmariini ei leia kusagilt. On kookospiima, aga Tai kanasuppi ei saa teha, sest värskest sidrunheinast võib ainult unistada. Ja salvei annaks kodusele sealihale eriliselt pikantse maitse, aga kust seda saada? Poes mõnikord ju on, ent mitte siis, kui vaja läheks. Selle asemel, et kehva kaubandust kiruda, võiks toidupoe asemel mõnest aianduspoest läbi astuda ja omaenda ürdipeenra valmis teha. Aia olemasolu polegi oluline, ürdid kasvavad ka aknalaual ja rõdul. Peale selle, et ilus, on see ka tervislik - omakasvatatud taimedega võib kindel olla, et üleliigset keemiat sisse ei söö.
Restorani Aed peakokk Mikk Mägi hindab kõrgelt just kohalikke, Eestis kasvatatud värskeid ürte. Aias pakutakse tervislikku toitu, kõik ei ole küll ökomärgiga, aga vähemalt üritatakse kasutada kindla päritoluga puhast toorainet. Ürtidest kiidab Mikk kohalikku mahebasiilikut, mida nad ühelt väiketootjalt ostavad. "See on uskumatu, kui intensiivne võib kodumaine basiilik olla."
Tõnis Siigur, gurmeerestorani Stenhus peakokk, peab vajalikuks, et pidevalt oleks kasutada vähemalt värske petersell, murulauk, rosmariin, münt, koriander. Ükski roheline salat, ükski puljong ja kaste ei saa ilma nendeta hakkama.
"Ürdikasvatuses pole midagi keerulist," julgustab Hansaplanti aednik Pille Järvel, "sellega saab hakkama igaüks." Kõige lihtsam on hea ja ilusa tulemuseni jõuda murulaugu, peterselli ja tilliga. Väga hästi edeneb tüümian - annab pikka aega pealt lõigata ja püsib kaua ilus. Hästi kasvab ka meliss, see sobib magustoitude juurde ja jääteesse. Aknalauale ja rõdukasti sobivad ka basiilikud, mille valik on eriti suur. Väga ilus ja põnev on aedruut. Kasvab umbes kolmekümne sentimeetri kõrguseks, on kergelt hallikate lehtedega ja tugevalt vürtsika lõhnaga. Aedruut on tsitruselistega sugulane ja ka lõhn on nendega sarnane. Aedruuti kasutatakse linnu- ja lambalihatoitude maitsestamiseks, aga ka pasteetides. Estragon, aniis, piparrohi, iisop, salvei, piparmünt, rosmariin, pune, jätkab Pille loetelu. Kui varem kasutati koriandriseemneid ja neidki mitte väga laialdaselt, siis nüüd vaimustuvad nii kokad kui ka sööjad koriandri värsketest lehtedest. Ka suhkrulehte, millega näiteks diabeetikud teed magustavad, saab aknalaual edukalt kasvatada.
Rukolale on botaanikud küll erakordselt mittemaitsva nime pannud, põld-võõrkapsas sobiks nime järgi rohkem jäneste ja kitsede kui inimeste söögilauale. Ometi nimi maitset ei riku ja noored taimed on mõnusa krõmpsu ja kerge pähklimaitsega. Rukolat võibki ainult esimeste lehtedeni kasvatada ja siis ära lõigata.
Aiapoes müüakse ka aknalauale sobivaid mini-kasvuhooneid: parajalt väiksema aknalaua pikkused plastkarbid, kuhu sisse käivad taimekassetid ja peale läbipaistev plastkaas. Kui seemned mullas, läheb umbes nädal-poolteist, kuni nad idanevad, kui külvinõu on kilega kaetud või aknalaua-kasvuhoones, siis isegi rutem. Basiilikud, rukolad ja salatid tulevad üles kiiremini, mitmeaastastega nagu salvei ja rosmariin läheb rohkem aega.
Maitsetaimi ei väetata, seepärast on parem kasutada poemulda. Hästi sobivad rõdutaimede ja suvelillede muld, kus on lämmastikku ja muid vajalikke toitaineid. On olemas ka spetsiaalne maitsetaimede muld, kuhu on sisse segatud juurutusainet ja vermikuliiti - ainet, mis hoiab niiskust ja toidab taimi
Esialgu on aknalaual laiutav totsikumajandus ju natuke naljakas, aga samas on huvitav vaadata, kuidas taimed seemnest alguse saavad ja kuidas nad iga päevaga natuke pikemaks kasvavad. Esimesi lehekesi saab sööma hakata ehk juba kolmandal nädalal.