Ronk võitles külmaga

Kuningas Millo peale on langenud needus, millest teda päästaks vaid kauneima neiuga abiellumine. Armastav vend Jennaro on tema jaoks kõigeks valmis ning röövib Millole naise, imeilusa printsessi Armilla, Damaskuse kuningalt Norandolt. Järgneb võlurist isa karm kättemaks ning üks needus teise otsa. Vennad seisavad võimatute valikute ees ning ükskõik millisel neist puudub õnnelik lõpp, kui appi ei tule just ime või muinasjutt.

Lavastus kulgeb tempokalt, ka sügavamad siseheitlused ei vii publikut liinilt ning traagiline vaheldub koomilise jandiga. On igaühe kodutöö ja süüvimise küsimus, kas ta lustib niisama või vaevub asjast sügavamat allteksti otsima.

Sedapuhku on Nüganen toonud publiku ette suures osas just teatri värskeimad lavajõud. Staažikamatest tegijatest on rolli saanud vaid Elisabet Tamm (prints Jennarona) ja Indrek Ojari (Pantalonena). Ka Priit Võigemast (kelle kehastada jääb mitu tegelast), kuid temagi on Linnateatri hingekirjas uus nimi. Ülejäänud osatäitjad pakuvad aga avastamisrõõmu.

Nii nagu Nüganeni Pantalone "Kolmest Apelsinist" on sööbinud publiku mällu, nii pakub ilmselt pikemaks ajaks kõneainet "Ronga" tuvipaar Tõnn Lamp ja Veiko Tubin. Nagu Tõnn Lambi kehastatud minister Dottoregi. Ning muidugi Iir Hermeliini ja Rosita Raua (Vene teater) kunstnikutöö.

Hiljuti oli kõneaineks, et õnnelikud on need, kes pole unustanud, kuidas maitseb liivakook ja mismoodi on mängida poodi paberrahaga. Nüganenil on see raudselt meeles. Seda õhkub igast etenduse minutist. Minge ja vaadake!