'Karbi' kindlustusest ei piisa

Kindlustusest on enamikul ettekujutus, kuid selle võimalusi sageli ei teata. Ühed kindlustavad end igaks juhuks, teised seepärast, et pank nõuab, kolmandad järgivad õpetust "õnnetus ei hüüa tulles" või "parem karta kui kahetseda". Erinevalt muust maailmast ei ole kodukindlustus veel iseenesestmõistetav ja suure töö peavad kindlustusseltsid ise ära tegema.

Miks inimesed tajuvad kodukindlustust kui mingit kohustust? Sest pank nõuab? Usun, et tänases Eestis veel ei tajuta varakindlustuse olemust ja eesmärke. Eestis on kindlustatud ainult iga neljas kodu. Nendestki on enamasti kindlustatud hoone, mitte sisustus. Rootsis on kindlustatud pea 100 protsenti kodudest ning suvemajadest. Lahendus on tegelikult lihtne - kohustuslikkus peab muutuma vajaduseks. Peame jõudma selleni, et inimene väärtustab lisaks maja või korteri "karbile" ka seda, mis tema kodus on: elektroonika, mööbel, kodumasinad. Nende kindlustamine peaks olema iseenesestmõistetav.

Tihti ei osata igapäevaelus kindlustusjuhtumeid ette näha ja nende hulka ette kujutada. Korteriomanikud arvavad, et kodukindlustus puudutab vaid majaomanikke, vaatamata tõsiasjale, et ca 70 protsenti kahjudest on just korterelamus juhtunud veeavariid. Kodukindlustuse vajalikkuse mõistmise eeltingimus on vabaneda kindlustuse kohustuslikkuse mainest.

Alustada võiks kindlustusfirmade enda suhtumisest. Kindlustusseltsid peavad lähtuma usust, et klient räägib tõtt. Kõlab küll triviaalselt, kuid igapäevaelus on see paraku üks teemasid, mis põhjustab eelarvamusi ning mõjutab omakorda kliendi suhtumist kindlustajasse.

On rusikareegel, et petturisoodumustega on 10 protsenti klientidest. Kindlustusselts saab alati valida, kas keskenduda nimetatud kümnele protsendile või 90 protsendile ausatele ja tublidele klientidele. Kahtlustav suhtumine tingib usaldamatuse, kuid just usaldus on kindlustusfirmade krediit ja valuuta. Kindlustusseltsi põhiküsimus võiks olla: kas seisame kliendi või enda huvide eest?

Teine võtmeküsimus usalduse tekkimisel ja kodukindlustuse kasuteguri mõtestamisel on toode ise: kuidas ja mida me pakume, mis on kliendile pikas perspektiivis kasulikum. Arvan, et pakettkindlustus, mis annab kliendile valida, mida ja mis summa eest ta kindlustab, on oma aja ära elanud. Kindlustusfirma peab ise leidma kliendile optimaalse lahenduse, et kindlustuskate oleks võimalikult suur. Klient ei ole ju ekspert ja me ei saa lasta tal hinnata, missugune tema kindlustatuse aste peaks olema. Näen tulevikku ainult koguriskikindlustusel, mis kaitseb kliendi huve kõige paremini.

Sama kehtib ka taastamisväärtuse määratlemisel - kui klient soovib raha kokku hoides hoone või sisustuse taastamise võimalikult madalaks hinnata, siis peaks kindlustaja olema see, kes hoiatab teda alakindlustuse eest ja määratleb õiglase maksumuse. Pakkumine võib minna küll kallimaks, kuid kahjujuhtumi korral saab klient kindlustusseltsile sellise nõuande eest vaid tänulik olla.

Eraisikute kindlustus on täna kasvutrendis, kodukindlustus on aastaga kasvanud 28 protsenti. Kuigi suurem osa lepingutest kaitseb vaid kodu "karpi", on ka see tendents muutumas.

Hansa Varakindlustuses sõlmitakse täna enam kui pooled lepingud koos koduse vara kaitsega. Lähema viie aastaga võiksime jõuda selleni, et kindlustatud oleks 75 protsenti Eesti kodudest. Usun, et ka koduste asjade kindlustamine kasvab märgatavalt.

'Karbi' kindlustusest ei piisa

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised