Korralikku põllumeest aitab lepatriinude armee

"Ühelt poolt on nii, et mida vähem mürgitad, seda rohkem on kahjurputukaid. Aga rohkem ei ole mitte ainult taimedele kahjulikke putukaid, vaid ka neid kasulikke putukaid, kes kahjureid söövad," ütles Liira. "Nüüd olekski meie ülesanne leida, kas on olemas tasakaalupunkt kasu ja kahju vahel, kus röövputukaid ja keskkonda säästes suudame ära hoida kahjurputukate hävitusliku leviku."

Esimese sammuna valiti välja terve rida põlde Tartumaal ühtekokku 30 taliviljakasvatajalt. Eesmärk oli leida võimalikult erinevalt hooldatud põlde: nii neid, mida on kasutatud väga intensiivselt, pandud väetisi ning taimekaitsemürke, aga ka selliseid, kus põlluharimine on olnud võimalikult loodussäästlik.

Putukad, kes lehetäisid nahka pistavad on terve rida - lepatriinud, pehmekoorlased, jooksiklased, aga ka kõrvahargid ja võrktiivalised. Mõnel röövputukal söövad lehetäisid nii vastsed kui valmikud, teiste puhul vaid vastsed. Mõõtude vahekord on enamiku röövputukate ja lehetäide vahel nagu hundil ja jänesel

Esmalt kasvatati kasvukambrites oataimedel umbes 5000 lehetäid. Lehetäide paljunemine käib nagu kellavärk - üks täiskasvanud lehetäi sünnitab päevas keskmiselt viis tütart, nädala pärast on need saanud täiskasvanuks ning sünnitavad ise keskmiselt viis tütart päevas. Kui keegi täide arvukust ei vähenda, paljunevad nad geomeetrilises progressioonis ning suudavad hävitada kogu viljasaagi.

Lehetäid on valivad peremeestaime suhtes, seetõttu valiti katseks tavaline hernekahjur lehetäi, et mitte vilja ohustada.

Seejärel kleepisid Tartu Ülikooli noored teadlased lehetäid superliimiga kõhtu pidi lipikute külge. Igale lipikule kolm täid. Lipikud viidi taliviljapõldudele ning seejärel käidi iga kuue tunni järel kontrollimas, kui palju lehetäisid olid röövputukad lipikutelt nahka pistnud.

Mida saab teada sellest, kas lehetäidelipik oli tühjaks söödud esimese viie tunniga või kulus selleks 18 või 36 tundi?

Liira sõnul on oluline vaadelda põldu koos ümbritseva maastikuga - põllul peavad olema servad, kust putukad saavad põllule liikuda. Putukatel peab olema abistav lähteelupaik, kus neil on võimalik elada ja talvituda. Suurtes põllumassiivides ei jõua lepatriinud ega jooksiklased servast isegi terve suvega põllu keskele. Jooksiklane liikumisareaali ulatus on kuni 200 meetrit. Osa putukatest talvitub ka põllul, kui aga seda väga sügavalt künda, saab suur osa putukatest hukka, nii on põllu keskel peaaegu putukakõrb. Põldudel, kus külvatakse uus seeme eelmise aasta kõrrekontsule, on parem olukord, sest kasulikel putukatel on võimalus põllul talvituda.