Orkaanid, tornaadod ning äiksetormid
tulevad suurele osale inimkonnast kõigepealt silme ette, kui neil palutakse
mainida kõige tapvamaid loodusnähtusi. Need on küll võimsad, kuid tegelikkuses
on nendega seotud surmajuhtumeid küllaltki vähe.
Hoopis hullemad tapjad on üleujutused ning selle vastand – põud. Just põud toob endaga kaasa suurima häda ja viletsuse, sest joogivesi muutub raskesti kättesaadavaks ning kaasnevad viljaikaldused põhjustavad ulatusliku näljahäda.
Kui orkaane ja tornaadosid saab ennustada ning nende trajektoorile jäävaid inimesi hoiatada, siis põuda võib küll ennustada, aga ega see suurt ei päästa. Maakera rahvaarv aga järjest suureneb, eriti põuaohtlikes piirkondades. Viljakandvat maad jääb järjest vähemaks. Selle tulemuseks ongi, et ka 21. sajandil on nälg maailmas küllaltki tavaline nähtus, millega võitlemiseks pole lihtsaid lahendusi. Üle poole kõigist looduskatastroofide läbi elu kaotanud inimestest hukkus just nimelt põua tõttu. Kümne aasta jooksul aastatel 1994–2004 kaotas põua tõttu elu umbes 275 000 inimest.
Keskmiselt toob põud endaga kaasa vähemalt 1000 inimohvrit, maavärin – 370, ekstreemsed temperatuurid – 300.
Paljude teadlaste arvates suurendab globaalne soojenemine põudade ja üleujutuste esinemissagedust, mis koos maailma kasvava rahvaarvuga annaks tulemuseks tulevikus veelgi rohkem hukkunuid.