Täna ajaloos: Antoine Lavoisier – vabariigile mittevajalik geenius

Esimesed Lavoisieri teadustööd käsitlesid Alsace'i ja Lorraine'i piirkonna geoloogiat. Lavoisier koostas esimese Prantsusmaa geoloogilise kaardi. 1769. aastal valiti ta Prantsuse Teaduste Akadeemia liikmeks.

Lavoisieri kuulsamad tööd käsitlevad aga põlemisreaktsioone. Ta kaalus hoolikalt nii saadusi kui ka lähteaineid ning tuli järeldusele, et põlemine pole midagi muud kui ühinemine hapnikuga. Samuti demonstreeris ta hapniku rolli taimede ja loomade hingamises ning raua roostetamises. Need katsed aitasid kummutada keemias üle saja aasta valitsenud flogistoniteooriat, mille kohaselt oli lisaks neljale elemendile (maa, tuli, õhk ja vesi) veel viies, mille nimeks on flogiston. Teooria kohaselt sisaldavad flogistoni kõik põlevad ained ning põlemine ise polegi midagi muud kui flogistoni vabanemine ainest.

Lavoisier määras õhu, vee ja süsinikdioksiidi koostise, millest kahte esimest peeti varem elementideks. Lavoisier sõnastas esimesena aine jäävuse seaduse, kuigi sarnaseid mõtteid oli varem väljendanud ka vene teaduse isa Mihhail Lomonossov.

Lavoisier andis nimed hapnikule (oxygenium), vesinikule (hydrogenium) ja lämmastikule (nitrogenium).

Ta kirjutas esimese tänapäevase kolmeosalise keemiaõpiku. Tema 1789. aastal ilmunud "Keemia algkursus" sisaldas massi jäävuse seadust; põlemise hapnikuteooriat; elemendi uut definitsiooni, mis väitis, et element on aine väikseim osake, mis keemilistes reaktsioonides ei lagune. Loetles elementidena hapnikku, vesinikku, fosforit, elavhõbedat, tsinki ja väävlit, kuid samuti ka valgust ja soojust.

Teaduslik tegevus polnud aga kogu Lavoisier' elu. Pigem oli teadus tema jaoks kulukas hobi, mida ta finantseeris nö päris tööga. Alates 26. eluaastast kuni surmani töötas ta maksude kogumisega tegelevas ettevõttes Ferme Générale. Lavoisier juurutas ka meetermõõdustikku ning oli Kuningliku panga nõukogu esimees.

Paraku lõppes Lavoisier' särav elu enneaegselt, sest Suure Prantsuse Revolutsiooni käigus ta vahistati ja giljotineeriti. Kusjuures nii vahistamine, kohtumõistmine kui ka hukkamine toimusid samal päeval. Tema süüks oli ebapopulaarne tegevus maksukogujana.

Lavoisier' kaitseks astus välja matemaatik Joseph Louis Lagrange, kes väitis, et pead on küll lihtne maha võtta, kuid teist sellist pead ei pruugi Prantsusmaal kasvada järgmise saja aasta jooksul. Kohtunik vastas aga seepeale küüniliselt, et vabariik geeniusi ei vaja.

Legend räägib, et oma viimase teadusliku katse tegi Lavoisier peale surma. Nimelt olevat ta peale pea maharaiumist nii kaua kui suutis silmi pilgutanud ning varem palunud hukkamist jälginud sõbral silmapilgutused kokku lugeda. Neid olevat olnud kokku 15 kuni 20. Lavoisier' kaasaegsed sellist seika siiski ei maini, mistõttu on tõenäoline, et tegemist on hilisema väljamõeldisega.