Eesti firmadel peitub eelis Ida-Euroopas

Ida-Euroopast kogutud kapitaliga oleks aga 15 aasta pärast hea võimalus näidata koht kätte Lääne-Euroopa firmadele nende koduturul.

Enamiku investeerimisobjekte oleme seni ise leidnud. Kui rääkida Eestist ning Baltikumist, siis on olnud kokku kaks firmat, kes on meile otse helistanud ja investeerimisettepaneku teinud.

Mõlemad on tegevad IT-sektoris. See iseenesest ei ole üllatav, sest nemad on olnud kasvu võimaluste otsimisel üldjuhul kõige avatumad.

Eestlased nagu soomlasedki on kinnised ning eelistavad omaette nokitseda. Lepitakse pigem aeglase kasvu ning väiksema kasuminumbriga, kui et mõeldakse mingi osa ettevõtte loovutamisele ja seeläbi võimalusele seilata suurematele turgudele. Sama kehtib ka ideede jagamise kohta. Ettevõtted peaksid rohkem riskeerima, samal ajal ei tohiks nad ka väga krampis seetõttu olla.

Kaotatakse ajas. Kui ise uutele turgudele laieneda ja näiteks kusagil tehas püsti panna, siis enne kui süsteem korralikult tööle hakkab, kulub keskeltläbi viis kuni seitse aastat. Riskikapitali abiga võib sarnase tulemuseni jõuda sõltuvalt operatsiooni keerukusest 1,5-3 aastaga.

Riskikapitali kaasamine ei tähenda, et te peaksite olema tegev näiteks IT- sektoris. Võite olla ka näiteks aknatootja. Koostööga on võimalik võita ajas ja see on äris kõige olulisem.

Idee ja isegi pakutav toode või teenus polegi niivõrd oluline.

Kõige olulisem on juhtmeeskond, kes firmat veab. Kui seal on kompetentsi, kirge ja tegemise tahet, siis arvame, et pole probleemi raha leidmisega. Kui sul on võimalus valida kahekümne peaaegu võrdse firma vahel, saab määravaks inimfaktor, firma inimesed ja juhtkond, nende kirg ning motiveeritus.

Kui olete investor ja ettevõttega varasemat kokkupuudet pole olnud, siis ega seda ühe päevaga välja ei selgita. Sellele annab vastuse aeg. Inimfaktor on kõige suurem risk ja samas ka võimalus.

Just inimestest sõltub kõige rohkem, kas ettevõtete ühinemised ja ülevõtmised kujunevad edukaks või mitte.

Tuleb õppida inimesi tundma ja seda võimalikult kiiresti.

Kui toimub ülevõtmine või kahe ettevõtte ühinemine, siis tegelikult ei ebaõnnestuta, vaid ei saavutata ühinemisel püstitatud eesmärke, ei teki lisaväärtust.

Olulist rolli mängib siin firmade kultuur. Kui keemiat kahe poole vahel ei teki, pole ka tulemust. Abieluga on sama lugu. Suureks kasvanud börsiettevõtted kipuvad inimfaktori olulisuse tihtilugu unustama.

Just meeleheitlik suure idee otsimine on asi, mida tegelikult teha ei tohiks. Kehtib see nii riigi kui ka ettevõtluse tasandil. Ettevõte ja selle juhatus peab teadma, mis on nende eeliseks konkurentide ees.

Kui te tahate oma firmaga tungida Lääne-Euroopa poole, arvates, et seal on kõrge elustandardi tõttu suurem potentsiaal teenida head kasumit, siis meie nii ei arva. Kõigepealt tuleks vaadata Ida-Euroopa suunas, sest vaid seal on Eesti ettevõtetel konkurentsieelis Lääne-Euroopa firmade ees. Seda eelist pole ei Aasias, USAs ega kusagil mujal.

Eesti firmade probleem on alakapitaliseeritus ning Lääne-Euroopas läbilöömiseks ei pruugi lihtsalt võimu jätkuda. Loomulikult võib sealt leida hea partneri, kes teie toodangut ostab, kuid nii ei teeni suurt raha, millega võiks konkurentidelt oluliselt turgu võita.

Vaadake laiemalt, 15 aasta pärast on paljudel Lääne-Euroopa firmade omanikel probleeme põlvkondade vahetusega, noorte motivatsioon ettevõtlusega tegeleda on seal võrdlemisi madal.

Juhul kui te olete edukalt Ida-Euroopas kanda kinnitanud, on teil selleks ajaks piisavalt kapitali, et teha suuri tegusid juba läänes.

Aasia ettevõtetega on see juba juhtunud. Nutikamad firmad ei tormanud kohe USAsse või Euroopasse, vaid kogusid koduturul kapitali. On väga palju näiteid India ja Hiina ettevõtetest, kes tegutsevad praegu edukalt Euroopa ja USA turgudel. Neid aktsepteeritakse.