Kriisiks tuleb alati valmis olla

Kui küsida ettevõtjalt, kas ta kriisijuhtimisega ka tegeleb, ütleb ta tavaliselt, et milleks, pole mingeid kriise olnud. Praegu on majanduskeskkond võrreldes 2005. aastaga oluliselt muutunud. Lõppenud on erakordselt hea aeg, kus kõik läksid kergelt galopeerides ülesmäge ja valitses üldine optimism. Ehitus- ja kinnisvarasektoris on plahvatuslik kasv asendunud peaaegu et seisakuga ja toonud juba kaasa ka lahkhelid juhtkondades. Narvas toimuvad ulatuslikud koondamised.

Et hinnata, kuidas ettevõte kriisiks valmis on, võib kasutada kriisijuhtimise maatriksit. Hinnang tuleks anda kahele muutujale: kriisijuhtimise ajastus ettevõttes ja kriisijuhtimise ulatus. Ajastus näitab, kas kriisile hakati mõtlema ennetavalt, näiteks strateegia koostamise käigus arutati läbi ka võimalikud riskid ja nende vältimine. Või juhtus kõigepealt ettevõttes mõni negatiivsete tagajärgedega sündmus, mis kriisi mõõtmed välja annab ja asuti selle sündmuse tagajärgi likvideerima, see oleks siis reageeriv lähenemine.

Ennetavalt on võimalik reageerida ettevõttel, kes jälgib hoolega konkurente ja võtab ennetava kriisijuhtimise ette juba siis, kui konkurent kriisi satub. Rääkimata igakülgsest ettevõtete mõjutavate välis- ja sisemiste tegurite regulaarsest analüüsist, mille tulemusel selguvad nõrgad ja tugevad kohad ja nende kombineerimine strateegiatesse võimaldab ettevõtte võimalusi ära kasutades ohte vältida.

See oleks kõikehaarav kriisijuhtimise strateegia. Kõikehaarava analüüsi võib teha nii enne kriisi sattumist kui pärast seda. Esimesel juhul, kõikehaaravat ennetavat strateegiat 1 kasutades võib ettevõte kriise üldse vältida. Kõikehaaravat reageerivat strateegiat 2 kasutades on võimalik vältida või pehmendada järgmisi kriise, esimene on juba toiminud.

Minimaalse tegevusega (strateegia nr 4) on tegemist, kui rahustatakse peale kriisi maha need, kes kõige enam häält teevad ja sellega kogu tegevus piirdub. Mõned ettevõtted valivad strateegia nr 3. Ennetav minimaalne strateegia võimaldab ette näha kriisi ühes valdkonnas, kuid ei kaitse teistes valdkondades. Sageli on ka siin tegelikult motivaatoriks väljastpoolt kehtestatud reeglid.

Seega on kõige paremini kaitstud ja oma homse päeva kindlustanud ettevõtted, kes kasutavad laiaulatuslikku ennetavat kriisijuhtimist, strateegiat 1. Ka parimatel aegadel, kui tarbimine pidevalt kasvab ja firmadel läheb hästi, tuleks läbi arutada ka kõige mustemad stsenaariumid. Ja mitte ainult - tuleks välja töötada piisavalt detailsed tegevuskavad, mida saaks kohe ellu rakendada kui kriis reaalselt tekib. Ja veel enam, vajadusel tuleb ka harjutada käitumist kriisiolukorras nagu päästeametis.

Estonian Business Schooli üliõpilane Heikki Laidma viis 2005. aastal Eesti ettevõtetes läbi kriisijuhtimise teemalise uuringu, mille tulemused näitasid, et kõige suuremaks riskiks peeti personaliga seonduvaid riske.

Töötajad on olemas kõigil ettevõtetel, seega ka vajadus kriisijuhtimisega tegelda.

Samas olid kriisiplaanid olemas pigem nendes ettevõtetes, kus riske on rohkem.

Madalama riskiga ettevõtetest omas kriisiplaane ainult 17,6%.