Veneetsia unenägu

Heiki Haljasorg 25. jaanuar 2008, 00:00

Veneetsia kohta on poeetiliselt öeldud, et ta on saarte (118), kanalite (175) ja sildade (400) labürint. Veneetsia kaunid hooned on enamasti gooti või renessansi stiilis. Neist tuntumad on püha Markuse kirik ja Doodžide palee. Kuulsad on samuti Veneetsia kunstibiennaalid ja filmifestival, kus jagatakse Kuldlõvisid. Veneetsia päritolu on sõnad arsenal, geto, gondel, laatsaret, laguun, karantiin ja regatt.

Veneetsia on linn nagu linn ikka, aga tänavate asemel on kanalid. Tuntuim veetee on S-kujuline Canal Grande ehk Suur kanal. See on ligi 4 km pikk, 30-70 m lai ja keskmiselt 5 m sügav. Üle Suure kanali viib kolm silda: Rialto, Scalz ja Akadeemia. Kanalitel liikumiseks kasutatakse vaporetto'sid ehk veebusse ja gondleid, mis on umbes kümme meetrit pikad mustad paadid. Viimati nimetatud olevat oma nime saanud mereangerja järgi. Kanalite rägastikus on kerge eksida, seepärast tuleb jälgida majaseintel olevaid viitasid.

Üks suurejoonelisemaid pidustusi Veneetsias on augustis toimuv festival "Aadria mere pulmad". Veneetsia doodž ehk linnapea viskab sõrmuse merre ja ütleb: "Me abiellume sinuga, meie meri kui truuduse ja igavese valitsemise märk." Sellele järgneb nn vogalonga ehk pikamaaregatt. Väga tuntud on ka teine ajalooline regatt - regata storica, mis toimub septembris, siis meelitavad vanaaegsetes kostüümides gondlisõitjad Suure kanali äärde kohale suured rahvahulgad. See on väga populaarne pidu, sest gondel on tuntumaid Veneetsia sümboleid. Kunagi kinkis Veneetsia Tallinnale gondli. Võib-olla saame meiegi sellega Snelli tiigil kunagi sõita.

Veneetsia rajati legendi kohaselt 25. märtsil 421. aastal. See oli 5. sajandil, kui barbarid - hunnid, idagoodid ja langobardid - ründasid Itaaliat. Osa seal elavaid inimesi põgenes nende rünnakute eest tänapäeva Veneetsia alale. Ajutisena mõeldud redupaikadest kujunes püsiv asustus. 697. aastal sai Veneetsia Vabariigi esimeseks doodžiks ehk linnriigi juhiks Paolo Lucio Anafesto. Veneetsia linnapäid valiti eluks ajaks, aga paljud neist ei surnud loomulikku surma. Neid mõrvati, pagendati, lasti maha, tagandati ja torgati pimedaks. Üks linnapea sai surma ka sõjas.

Veneetsia tähelend algas 1204. aastal. Sellel aastal vallutasid ja rüüstasid ristisõdijad veneetslaste initsiatiivil Konstantinoopoli. Veneetsia muutus idamaise Hommikumaa ja läänemaise Õhtumaa vahendajaks, eeskätt kaubanduslikus mõttes. Veneetsiast veeti välja kala ja soola, sisse toodi idamaiseid vürtse, relvi, vaipu, vääriskive, elevandiluud ja peeneid kangaid. Linnast sai Vahemere sõjaline ja majanduslik keskus, rahast kuldtukatist rahvusvaheline maksevahend. Veneetsia autoriteet ja prestiiž kasvasid, mõju laienes.

Veneetsia suurim konkurent Bütsants käis samal ajal alla, ning 1453. aastal vallutasid selle lõpuks türklased. Veneetsia diplomaatia on kuulus kahe uuendusliku põhimõtte juurutamise poolest. Keskajal pidi Veneetsia saadik kõik kingitused riigile üle andma ja need müüdi avalikel oksjonitel maha. Renessansiajal aga lõpetati saadikute toetamine sihtmaal sootuks ning Veneetsia saadikud pidid hakkama saama vaid sellega, mis kodunt saadeti. Põhjuseks ikka saadikute sõltumatus. Võõramaa saadikutega suhtlemise eest võidi veneetslasi ühte jalga pidi üles riputada Püha Markuse väljaku äärde.

Keskajal nimetati Aadria merd Veneetsia kaupmeeste tohutu mõjuvõimu pärast vahel Veneetsia mereks. Veneetsia kaupmehed rändasid kaugele. Kuulsaim neist, Marco Polo, käis 13. sajandil läbi Pärsia ja Tiibeti, kuni lõpuks jõudis Hiinasse. Tolleaegne Hiina mongolist valitseja khaan Hubilai tegi Marco Polost oma nõuandja. Hiljem pani üks kirjamees tema mälestused kirja. Raamatut lugedes on siiski aru saada, et Marco Polo armastas luisata. Näiteks olevat ta kohanud ükssarvikuid ning inimesi, kellel on saba, mis on jäme nagu koeral.

Ameerika avastamine Kolumbuse poolt 1492. aastal märgib Veneetsia languse algust. See sündmus nihutas Euroopa kauplemise tuiksoone Vahemere äärest Atlandi ookeani äärde. 1797. aastal saabus Veneetsia Vabariigi lõpp. Prantsuse väejuht Napoleon vallutas linna ja tühistas selle tuhandeaastase põhiseaduse. 1797. aasta Campoformio rahulepingu järgi läks Veneetsia Austriale. 19. sajandil oli Itaalias käimas jõuline risorgimento ehk Itaalia ühendamisliikumine. 1866. aastal sai Veneetsiast ühendatud Itaalia osa.

Veneetsia süda on Püha Markuse väljak. Suvel köidavad turistide meeli tuhanded väljakul tiirutavad tuvid, aga sügiseste ja talviste vihmade ajal võib tuvide ja tuvitoidu otsimisega pisut rohkem aega minna. Väljakut piiravad igast küljest hooned.

Kõige ilusam ehitis väljakul on kahtlemata Püha Markuse katedraal, mis on Kreeka risti kujuline viie kupliga hoone. Kirik on oma nime saanud 1. sajandil elanud evangelisti püha Markuse järgi, kelle säilmed veneetslased 828. aastal Egiptuse linnast Aleksandriast soolalihatünnis salaja välja vedasid.

Kiriku interjöörist tasub esile tõsta tohutu suurt ristimisastjat, Kuldaltarit, Nicopeia madonnat ja "Madonnat kingaga". Kuldaltarit kaunistavad 526 pärlit, 330 granaati, 320 smaragdi, 255 safiiri ja 75 rubiini. "Madonna kingaga" sai oma nime pärimuse järgi, mille kohaselt olevat üks vaene ulatanud oma jalanõu Neitsi Maarjale, kelle puudutus muutis selle kuldseks. Kiriku pea saja meetri kõrgune kampaniil ehk kellatorn paikneb kirikust eraldi.

Suure kanali ja Püha Markuse kiriku vahele jääb imeilus Doodžide palee. Doodžide palee oli kesk- ja uusajal koduks Veneetsia doodžidele ja linnaametnikele. Hoone tähtsamad väravad kannavad nimesid Teravilja, Paberi ja Relvade uks. Suure Nõukogu saali kogu idaseina võtab enda alla Tintoretto maal "Paradiis". Hoones asub monumentaalne Gigantide trepp, mille ülaosa kaunistavad Veneetsia võimu sümbolid sõjajumal Mars ja merejumal Neptunus. Trepi ülemisel platvormil pandi ametissenimetatud uuele doodžile pähe kulla ja vääriskividega kaunistatud võimusümbol - corno ducale. Samal trepil on toime pandud ka hukkamisi. Nii näiteks raiuti siin 1355. aastal pea maha doodž Marino Falierol. Doodžide paleed ja selle kõrval asuvat uut vanglat ühendab elegantne barokksild, mida nimetatakse ka Ohete sillaks.

Veneetsia linnakodanikud on alati armastanud pidutseda. Ainult paastuajal, tuhkapäevast kuni suure reedeni, muutus Veneetsia rahulikumaks. Aga enne tuhkapäeva nautisid salapärastes maskides ja elegantsetes kostüümides karnevalist osavõtjad kuni südaööni iga hetke. "Karneval" tähendab otsetõlkes lihaga hüvastijätmist, selle sünnilugu seostatakse vanade kreeklaste ja roomlastega, kes tähistasid talve lõppu pidustustega, kus orjad mängisid isandaid ja isandad orje.

15. sajandi keskpaiku keelati meestel naiste riietuses nunnakloostritesse hiilida. 17. sajandi alguses keelasid Veneetsia linnavõimud maskide kasutamise väljaspool karnevaliaega. Eksinud mehi ootas kaheaastane vanglakaristus, millele võis lisanduda kohustus olla jalad ahelais galeeri sõudja. Samalaadse eksimuse eest said naised rahva silme all piitsa ning pandi häbiposti ja hiljem saadeti linnast välja.

Veneetsia karnevali kuldajastu oli 18. sajandil.

Kõige armastatum nii meeste kui ka naiste karnevalikostüüm on tänapäevani nn bauta. See koosneb mustast pikast keebist, mustast kolmnurkkübarast ja valgest maskist. Seda nimetatakse 18. sajandi tuntud seikleja, südametemurdja ja Ohete sillalt põgeneja järgi ka Casanova kostüümiks. Veneetsia karnevali maskiballid kestsid hommikuni. Seal tantsiti mõõdukatempolist menuetti, joodi veini ja söödi hõrgutisi.

17. sajandil sai Veneetsiast Itaalia suurim ooperikeskus. Siin avati 1637. aastal esimene avalik ooperiteater maailmas. Kõigil linnakodanikel oli õigus osta ooperietenduste pileteid ja nautida kaunist muusikat. Heliloojad said ooperite eest 100-400 tukatit, aga lauljad üle 1000 tukati hooaja pealt. Veneetsias hakati levinud praktikast erinevalt korraldama oopereid ka õhtuti. Lavapostide otsas olid suured õlilambid ning laval oli tõrvik.

Tüüpilise Veneetsia ooperi süžee oli pärit mütoloogiast. Vaatajaid vaimustati suurejooneliste dekoratsioonide ja põnevate lavaefektidega. Sageli kujutati laevahukke ja merest tõusvat Neptunust. Tuntud saksa helilooja Georg Friedrich Händel sai siin tunda, mida tähendab publiku armastus. Tema ooperi "Agrippina" esietendusel 1709. aastal Veneetsias ületasid ovatsioonid kõik varasemad korrad ning publiku seast kuuldus hüüdeid: "Elagu kuulus saksimaalane!"

Veneetsias elasid ja töötasid maailmakuulsad kunstnikud Bellini, Giorgione, Tizian, Tintoretto ja Veronese, kelle töid saab näha Veneetsia kirikutes, muuseumides ja Doodžide palees. Selle linna maalikunst oli täiesti omalaadne. Saartele ehitatud linna ei sobinud freskomaal niiskuse tõttu, mispärast kasutati selle asemel õlivärvitehnikat. Kunstiajaloolased peavad Veneetsia maalijate ühisjooneks eriliselt sooje kuldseid toone ning pidulikku meeleolu.

Viimastel aastatel on Veneetsia saatus hakanud paljudele inimestele muret tegema. Pealetungiv Aadria meri ja kasvava veeliikluse põhjustatud lained hävitavad maju. Palgiparved, millele on ehitatud Veneetsia linn, kipuvad mädanema. Halvimate prognooside kohaselt vajub üks maailmakultuuri suuremaid pärle peagi vee alla.

Fotod: Heiki Haljasorg

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:41
    Otsi:

    Ava täpsem otsing