Unistus, mis kunagi teoks ei saanud

Haridusäri põhineb missioonitundel, mitte kasumitootlusel, kuulutas ajakirjanduses vaid poolteist aastat enne Concordia pankrottiminekut ülikooli omanik ja rektor Mart Susi. Praeguseni võib vaielda, kuhu kadus Susil piir missiooniteenimise ja kasumijahi vahel. Concordiale said saatuslikuks juhtkonna süül tekkinud maksuvõlad ja üle jõu käivad kinnisvaratehingud.

1992. aastal USA Wisconsini Concordia ülikooli toel asutatud eraõiguslik Concordia Rahvusvaheline Ülikool Eestis oli prestiižne õppeasutus. Inglisekeelne õpe, ameerikalikud talaarid lõpetajate seljas, edumeelsed programmid, välistudengid ja -õppejõud. Õppemaks koolis oli Eesti kõrgeim, aga rahvusvaheline äriõpe oli värskelt iseseisvunud Eestis hinnas ja tahtjaid kooli piisavalt. Raha tõid sisse ka tudengid välismaalt. Ülikoolil läks pealtnäha hästi. Rektor Mart Susi ja tema prorektorist abikaasa olid ühiskonnas lugupeetud isikud. Nii lepiti ka sellega, kuidas ülikooli juhiti. Kellelt raha tuli ja kuhu läks, teadsid vaid 1994. aastal ameeriklastest osanikega tülli pööranud omanikud ise. Susidele lähedalseisvad isikud on ajakirjanikele rääkinud, et Susid ei usaldanud kedagi, ka mitte raamatupidajat ülekandeid tegema. Makseid kandis Mart Susi väidetavalt üle isikliku klahvivajutusega. Kuna kõik näis esialgu sujuvat, ei tehtud sellest aga suuremat numbrit.

1995. aastal sai Järvamaal ostetud Kolu mõisaga alguse ülikooli ambitsioonikas kinnisvaraprojekt - tulevane konverentsi- ja meelelahutuskeskus. Mõisa renoveerimiseks kulus ülikooli rahadest 5 miljonit krooni. 2001. aastal osteti lisaks krundid Viimsis, sinna pidi rajatama 80 miljonit maksev ülikoolilinnak. Samal ajal ehitasid Susid maja Miidurannas ja suvila Kolul, ostsid korteri Riias ja reisisid maailmas ringi. Raha selleks kõigeks pidi kusagilt tulema - õppejõududel jäi mõnikord palk õigel ajal saamata, ülikool jättis maksmata rendi ja soojuse eest. Kui tudengid kuulsid järjekordsest õppemaksutõusust, visati nalja, et ju on Susil vaja mõisa katus ära parandada või hobustele uued mugavamad päitsed pähe osta.

See, et ülikoolil, täpsemalt selle haldusfirmal Concordia Ülikooli Varahalduse OÜ-l oli 8 miljonit krooni maksuvõlga ja muid maksekohustusi üle 30 miljoni krooni, tabas avalikkust kui välk selgest taevast alles 2003. aasta algul. Nagu nüüd välja tuli, jättis Concordia aastatel 1999-2001 maksuametile maksmata tulu-, sotsiaal- ja erisoodustusmaksud ülikoolis töötavate välisõppejõudude eest. Lisaks olid võlad pankade, firmade ja eraisikute ees.

Avalikkus hakkas järjest ajakirjanduses käsitlust leidvates pikantsetes Concordiaga seotud detailides, nagu näiteks rektoriketi tellimine ülikooli raha eest ja edasimüük samale ülikoolile ulmeliselt kõrge hinnaga, rektor Susi laitmatus reputatsioonis ja lõpuks ka reaalsustajus kahtlema. Kui asi oli nii kaugel, et Concordiat ähvardas pankrot, üritas Susi müüa ülikooli Tallinna

Pedagoogikaülikoolile. Viimane pidas kõigi kohustuste ülevõtmist siiski liiga kalliks lõbuks, lõpuks omandas Concordia varad läbi pankrotiprotsessi Audentes.

Ülikooli pankrotti ajanud Mart ja Mari-Ann jäid lõpuks ilma nii mõisast kui ülikoolist. Susidele esitati süüdistus maksualastes kuritegudes ja ametiseisundi kuritarvitamises. Protsess sai lahenduse 2006. aasta juunis, kumbagi Susit karistati tingimisi vangistusega, vastutasuks loobusid nad 15,5 miljonit krooni maksvast Kolu mõisast. Concordia võlausaldajatel jäi pankrotipessa ligi 20 miljoni krooni eest nõudeid, maksuameti kõrval osutus suurimaks kaotajaks ülikoolile ruume rentinud Brem Kinnisvarabüroo. Sama aasta sügisel sai ametliku lahutusega otsa ka Suside abielu muinasjutt.

Mart Susi ise tunnistas 2003. aasta märtsi keskpaiku Eesti Ekspressile antud intervjuus, et Concordia päästmisel oleks võinud olla abi finantsjuhist. Masendunud Susi tõi olukorrale võrdluseks Titanicu põhjamineku. Ja uskus, et Concordia oleksid võinud päästa Aasia ja Venemaa välistudengite õppemaksud. Et ülikooli raha liigselt või sihipäratult kulutatud sai, Susi avalikult ei tunnistanudki.

Fotod: Raul Mee