Eesti energeetika vajab optimeerimist

Eestil peab jätkuma selgroogu ajada iseseisvat energiapoliitikat.

Eesti energeetika arendamise strateegiline põhisuund peaks olema energeetika optimeerimine. Luua tuleb energeetika optimeerimise kontseptsioon ja selle alusel täiuslikumalt kui seni optimeerida kaevandused, elektrijaamad, elektrivõrgud ning energiasüsteem.

Optimeerida genereeritava võimsuse struktuur, koormusjaotus elektrijaamade sees ja energiasüsteemis tervikuna, töösolevate agregaatide koosseis, sageduse ja võimsuste reguleerimine, pingete ja reaktiivvõimsuste reguleerimine, reservid jm. Arendada Eesti energiasüsteemi optimaalsete arengukavade alusel jne. Seejuures tuleb arvestada probleemide komplekssust, kõiki olulisi kriteeriume ja nõudeid ning arengu küsimuste puhul ka pikaajalist ajahorisonti (kuni 50 aastat ette).

Energeetikaprobleemide lahendamisel tuleks senisest tunduvalt rohkem kasutada teaduslikke kontseptsioone, mudeleid ja meetodeid. Loomulikult ei ole mingi ideaali saavutamine võimalik, kuid on olemas väga suured võimalused energeetikat paremaks muuta, lähendades seda optimaalsele energeetikale.

Optimaalsuse printsiibi laiem kasutamine vähendaks energeetikaga seotud riske mitmeid kordi ja võimaldaks säästa kütust ning vähendada emissioone vähemalt 10%. Seejuures optimeerimine ei vaja märkimisväärseid investeeringuid, vaid energeetika ja teaduse tundmist.

Tuumaploki ehitamist Leetu tuleks toetada, sest Balti ühendsüsteemi võimsusbilansi tagamise seisukohast on see oluline projekt ja Leedus on väga soodsad tingimused tuumajaama töötamiseks. Seal on pumpjaam, mis võimsusbilanssi reguleerib.

Lahtiühendamine Venemaa energiasüsteemist ei ole otstarbekas. Sünkroontöö Venemaa süsteemiga tõstab oluliselt Eesti, Läti ja Leedu energiasüsteemide häiringukindlust ja muudab sageduse stabiilseks. See ei tähenda sõltuvust Venemaa süsteemist, vaid avanevaid ekspordi ja impordi võimalusi. Praegu uuritakse Venemaa ja Balti ühendsüsteemi ühendamise otstarbekust Kesk-Euroopa ühendsüsteemiga UCTE. Ühendamine võib teoks saada aastail 2010-2011. Pärast seda on Balti energiasüsteemid automaatselt sünkroontöös ka UCTEga.

Eesti tulevikuenergeetika jääb baseeruma põlevkivil. Tulevik on lootusrikas, kuid see ei saa tugineda tuumajaamadel ja elektrituulikutel. Kiire majandusarengu ja rahva heaolu tõusu tagab energeetika toimimise ning arengu kompleksne optimeerimine.

Põhilised arenguteed elektri tootmise osas on uute 200-400 MW põlevkivienergiaplokkide ehitamine, mis baseeruvad tsirkuleeriva keevkihti või veelgi parema põletustehnoloogiaga kateldel ja kondensatsioonturbiinidel. Seda suunda tuleb jätkata seni, kuni tekivad põlevkivikateldele konkurentsivõimelised tuumareaktorid või vesinikukatlad.

Arendada tuleb ka soojuse ja elektri koostootmist ning väikeelektrijaamu, kui need end majanduslikult tasuvad. Elektrituulikute osakaalu võib tõsta ligikaudu 5-6% energiasüsteemi maksimaalvõimsusest, kuid põhitähelepanu tuuleenergia kasutamise osas tuleb suunata selle salvestamisele.

Eesti looduslikud tingimused ja energiasüsteemi eripära ei võimalda oluliselt suurendada taastuvate energiaallikate kasutamist elektri tootmiseks.

Ja veel. Eesti energeetika arendamine vajab hädasti teadlaste abi.

Autor: Mati Valdma