Ekstreemne sportlik hobi laseb auru välja

Ka OÜ Net Group tegevjuht Priit Kongo usub, et sport pole pelgalt füüsise arendamine. "Sukeldumine õpetab planeerimist ja väheste valikuvõimalustega hakkamasaamist". Kongo võrdleb sukeldumist projektide koostamisega - mõlemal juhul tuleb eelnevalt hoolega kogu protsess läbi mõelda ja alles siis tegutsema asuda. "Vee all pole kunagi eriti palju võimalusi. Kui ebameeldiv olukord tekib, mis tavaliselt tähendab mitme probleemi korraga esinemist, pole muud varianti, kui tuleb hakkama saada. Seepärast tuleb alati hoolega mõelda, ka igapäevases töös, et ootamatusi ei juhtuks. Kõike halba on võimalik ära hoida. Pole olemas õnne ega ebaõnne, kõik saab alguse planeerimisest," usub Kongo. Lisaks leiab ta, et sukeldumine õpetab teistega arvestama.

ASi SEB Eesti Ühispank ökonomist Hardo Pajula on maratoni jooksmisega tegelenud aastaid. Ometi on Pajula sõnul alati oht üle pingutada. Kuid kõrgemad eesmärgid ongi arendavad ja nii ka igapäevatöös - sihid olgu pigem kõrgemale seatud kui madalad. "Jooksuharrastus on mind kindlasti oluliselt aidanud nii eesmärkide püstitamises, kui ka neist kinnipidamises, samas ka füüsilise ja vaimse vormi osas."

Lisaks leiab Pajula, et iga treening võtab aega, mis saab tulla ainult mingi muu tegevuse arvelt. Kuid spordist täielik loobumine ei ole ka mõeldav.

ASi Datel juhatuse liige Villem Alango arvab, õnnelikud leiavad spordiala, mis annab energiat ja positiivseid emotsioone. Alango ei tee saladust, et enne, kui ta hakkas langevarjuhüpetega tegelema, oli ta täielikult teine inimene. "Enne langevarjuhüpete avastamist oli mul hoopis teine suhtumine ja mõttemaailm. Õhus tehtavad otsused on lõplikud ja neid ei saa tagasi võtta ega ümber mõelda". Alango kinnitusel on tavaelus õnneks lihtsam - valikuid on rohkem ja ka aega on tavaliselt rohkem. Ta lisab, et langevarjuhüppajad on enamuses rõõmsameelsed inimesed, kes ei viitsigi igavalt elada.

Tõeline väljakutse neile, kes soovivad õppida iseennast ja kaaslasi uuel tasandil hindama, on OÜ AT Treeningud koolitaja Aira Tammemäe läbiviidav Camino de Santiago juhtimistreening. "Nädalapikkusel jalgsirännakul saab aeg uue tähenduse, psüühiliselt kogeb inimene midagi uut ja ka füüsiline pool pole väheoluline. Hoolimata lihasvaludest võideldakse meeskonnana edasi," selgitab Tammemäe.

Kümme korda ligi kahesajakilomeetrise tee jalge alla võtnud Tammemäe leiab, et umbes kolmandik osalenutest veedab nädala lihtsalt teisiti, kui tavaliselt, või on ettevõtmises isegi veidi pettunud. "Ülejäänud osalejad kogevad midagi ootamatut või tajuvad sügavamaid muutusi," ütleb Tammemäe.

Pika teekonna eelmise aasta suve alguses ette võtnud OÜ Kinema tegevjuht Andrus Allikoja meenutab möödunut vaid positiivselt. "Ennekõike oli võimalus väljuda igapäevaelust ning vältida rutiini tekkimist, ennast sai kõrvalt näha. Oli piisavalt aega olla iseendaga, positiivne oli, et osalejad hindasid üksteist piiranguteta, mis õpetas nii mõndagi uut iseenda kohta," ütleb Allikoja. Ta lisab, et puhkusest kui sellisest ei saa rääkida, ometi peab ta seda üheks parimaks koolituseks, millel on osalenud.

Psühhiaater ja spordiarst Jüri O.-M. Ennet on päri, et sport ja isiksuse vaimne ja füüsiline areng on omavahel tihedas seoses. Ta võrdleb inimest aurukatlaga, kelle füüsis ja vaimne pool on tihedalt seotud. "Tänapäeva ühiskonnas tekivad pinged ehk aurukatel täitub liigse auruga. Pole hea, kui inimene kogub liigset, sport laseb auru välja," sõnab Ennet.