Oleme harjunud rääkima ettevõtte
intellektuaalsest kapitalist ja aru saanud selle arendamise vajalikkusest.
Ühiskonnas peaksid kehtima samad reeglid. Ka ühiskonna intellektuaalne kapital määrab ära ühiskonna tervikedu ja näitab kätte võimalikud arengusuunad või kitsaskohad. Vananev rahvastik, kasvav immigratsioon ja uuenenud tehnoloogia seab meid peagi olukorda, kus kvalifitseeritud tööjõudu tuleb väljast sisse tuua, samas kohalikke töökäsi laseme raisku minna.
Me ei saa enam edasi lubada olukorda, kus igal aastal jätab põhikooli õpingud pooleli ligi tuhat Eesti last. Meie töötute koolitused tegutsevad ebaefektiivselt, peale koolitusi läheb küll erialasele tööle ligi pooled koolitusel osalenutest, kuid töösuhe kestab vaid mõned kuud. Tõsi, osad neist ilmselt ei viitsigi tööle naasta, aga siin ongi elukestva õppe alustalad – motivatsioon ja sotsiaalsete oskuste rakendamine - juba ammuilma kaotsi läinud. Eestis oli 2006 aastal 25-64 aastaste inimeste kaasatus elukestvasse õppesse kõvasti alla Euroopa Liidu keskmise. Nüüd, kui meil on analüüsimiseks taas uus inimarengu aruanne, OECD raport haridusmaastiku hindamiseks, on meile piisavalt suuniseid ja märke ette antud.
Elukestev õpe ei ole mitte ainult täiskasvanu õpe, vaid alguse saab see juba lapsepõlvest ning seetõttu on elukestev õpe meie kõigi - lastevanemate, õpetajate, tööandjate ja töötajate asi ja me vastutame eesti inimese intellektuaalse kapitali arendamise eest võrdselt. Miks ja kuidas?
Artikkel jätkub pärast reklaami
Elukestev õpe on hoiak ja elustiil, mille kujundamine saab alguse kodust ja lasteaiast.
Märtsis toimunud elukestva õppe ja ülikoolide konverentsil EL eesistujamaal Sloveenias innustas mind OECD haridusala direktori hr. Huggonieri ettekanne, mis peaasjalikult keskendus kompetentside arendamisele, mida elukestvaks õppeks vaja on. Sotsiaalsete, ametialaste ja isikliku elu kompetentside õpetamine jääb aga üldharidusprogrammides vaeslapse ossa.
Kuhu kaob siis inimeste loovus ja mille taha takerduvad toimetulekuoskused? Kõik me oleme imetlenud 4-5 aastasi lapsi, kes oskavad kahe puuklotsi, käbide ja heinakõrtega luua imelise „kodumängu”. Kas loomingulisuse hävitab liialt faktikeskse õpisüsteem, mitmesugused edetabelid ja pingeread või hoopis meie täiskasvanute loodud edumudelid ja hoiakud? Isikliku elu oskused nagu motivatsioon ja võime iseseisvalt õppida, kohaneda uute olukordadega, paindlikkus, loomingulisus ja kriitiline mõtlemine kujundavad meie valmisolekut võtta vastu väljakutsed muutunud olukordades ja nendega kohaneda.
Konverentsil toodi heaks näiteks Norra, Hollandi, Prantsusmaa elukestva õppe süsteeme, mis on tõepoolest kogu ühiskonna asi, mitte ühe või kahe ministeeriumi, kõrgkooli või tööandja mure. Näiteks on Prantsusmaal igale 3aastase staažiga töötajale ette nähtud 20 tundi aastas täiendõpet, mille rahastus toimub nn riiklikust ühiskassast, kuhu tööandja maksab protsendi oma kasumist või töötaja palgast. Koolitus toimub vastavalt ettevõtte vajadustest ja arengusuundadest lähtuvalt.
Meie võime ehk paralleele tuua suurepärase töötukassaga, kuhu meie palgalt on juba mõned head aastat mitmed miljardid kogutud, miljardid ise aga teenivad 0,5 % intressi aastas. Igaks juhuks, äkki läheb kunagi tarvis!
Võib olla tasuks siiski leida võimalused seda raha kasutada juba ennetustööks ehk täiendõppeks. Kasvõi selleks otstarbeks, et meie motivatsioon ja vajalikud toimetuleku oskused peale koondamisteate kättesaamist ei häviks. Hetkel sõltub koolitusplaan paljuski tööandja konkreetsetest võimalustest ja koolitusi saavad need töötajad, kes on ettevõtte võtmeisikud.
Aga laotöötaja, transporttööline, koristaja, hooldaja, kassapidaja – millal nemad viimati koolitusel käisid? Paraku on aga siin just riskirühm, kes ühel hetkel ilma toetava õpisüsteemita elus hakkama ei saa ja me maksame „kooliraha” ikkagi, ainult teist ja kasutumat teed pidi. Ka inimarengu aruandes on välja toodud, et Eestis on kvalifitseeritud valgekraede koolitustes osalemine 8 korda kõrgem kui madala kvalifikatsiooniga töötajate arvestuses, mis Eesti selles vallas jällegi kehvemate ritta seab. Tõsi, tööandja prioriteet ei ole kaugeltki sotsiaalsfääri ja hariduselu edendamine, küll aga võtaks ta selles vallas kaasvastutuse ehk läbi mõistuspäraselt korrastatud süsteemi, kus partneriteks on erinevad ministeeriumid, haridusasutused ja tööandjate ühendused.
1. aprillil korraldab rakenduskõrghariduse arendamise sihtasutus Teadlik Valik Rahvusraamatukogus konverentsi Elukestev õpe – Eesti arengumootor.
Rakenduskõrgkoolid on endale teadvustanud elukestva õppe kui elus hakkamasaamise õppe ja Eesti edu „mootori”, mille tõrgeteta ja täistuuridel tööks on tarvis kõikide osapoolte konstruktiivset, ühisele eesmärgile suunatud koostööd. Eelkõige tuleks maksimaalselt ära kasutada kaheliinilise haridussüsteemi (praktiline ja akadeemiline suunitlus) võimalused kõikide haridusastmete ja tööandjate omavahelises koostöös. Vaja on muuta ka ühiskonna hoiakuid, et meil oleks ikka noori, keda nii ühte kui ka teise süsteemi suunata, praktilisem haridus kipub aga meie soovitustes noortele ikka akadeemilisele ebaõiglaselt alla jääma.