Eesti rikaste lapsepõlv: Mis aitab saada miljardäriks

Äripäev kaardistas kolme Eesti miljardäri - Ain Hanschmidti, Hans H. Luige ja Armin Karu, kes kuuluvad Äripäeva rikaste edetabeli esimese 10 jõukama sekka - kujunemisaastad. Meid ei huvitanud, mida nad praegu teevad, millist kinnis- või vallasvara omavad, kellega äri ajavad, kas ja kui palju nad on kellelegi võlgu.

Hoopis vähemuuritud on tõik, kuidas nad on jõudnud praegusesse aega. Millise sotsiaalse kapitali said nad kaasa kodust, koolist, sõpradelt-tuttavatelt?

Sestap uurisime, kas praegune tipprikas sündis haritlaste või tööliste perekonda? Kus käis koolis, kes olid tema sõbrad? Kui asjaosaline õppis ülikoolis, siis millises ja kellega koos? Üle ega ümber ei saa ka üliõpilaskorporatsioonidest.

Ühtlasi uurisime, millega tegeles portreteeritav tormilistel aegadel 1980ndate lõpus, 1990ndate alguses. Milline oli toona tema stardipositsioon?

Nii iseloomustas Tallinna 7. Keskkool tulevast meediamogulit Hans H. Luike 11. klassi lõpetamisel. Tema isa Hans Luik tunnistab, et pidi korduvalt poja koeruste tõttu õppenõukogu ees aru andma.

Suurärimees ise endast rääkida ei soovi. Palub andmed võtta raamatust "Päikesepoisist miljonäriks". Kui Peeter Raidla selle 2002. aastal kirjutas, oli Luik veel miljonär.

Hans H. Luik sündis 20. märtsil 1961. aastal. Väike Hans võis nautida inglise filoloogist ema Valve ja kirjanikust ning tõlkijast isa Hans Luik seeniori seltsi. Peres vaimsusest ja mõtteerksusest puudust ei tuntud.

Ei olnud harvad juhud, mil pere Vuti tänava eramut väisas kohalik kirjanduse eliit eesotsas hilisema presidendi Lennart Meriga.

Esimesse klassi läks Hans 1968. aastal Tallinna 7. keskkooli, praegusesse Inglise Kolledžisse.

"Valisime selle kooli, sest seal nõuti kõvasti. Lisaks keeltele õpetati tugeval tasemel ka matemaatikat.

Pole mõtet last panna kooli niisama, et las veab end kuidagi läbi. Eliitkoolidest on nii palju kasu, et eks sealt tuleb ka joodikuid ja pätte, aga väiksem, palju väiksem protsent," usub isa.

Hans seenior ütleb, et klassikaaslased olid pojal samuti tublid lapsed.

"Poisid tegid meie majas bändi ja tagusid trumme. Minu abikaasa Valve, kes on äärmiselt sõbraliku ja rahuliku loomuga, viskas ükskord siit teiselt korruselt ühe trummikomplekti alla," meenutab vanem Luik.

Luige klassis esindasid selle aja paremaid peresid EKP ideoloogiajuhi Vaino Väljase, toonase tele- ja raadiokomitee esimehe Raimond Penu ja kunstiinstituudi rektori Jaan Varese tütred.

Lisaks parteinomenklatuuri juhtide lastele õppisid noore Luige klassis tuntud kunstnik Raoul Kurvitz, praegune molekulaarbioloog Ats Metsis. Samas klassis said jalad alla veel neli tänast miljonäri - Hansapanga üks asutajatest ja Rocca al Mare erakooli looja Hannes Tamjärv, A&G ja Watson Group kaubamärgi all tegutsevate ettevõtete juht ja omanik Olar Gofman ja pankurikarjääri kaupmehe elu vastu vahetanud Peeter Luik.

Hans lasi vajadusel ka rusikad käiku. Keskkoolist ülikooli astumiseks sai ta iseloomustuse: "Ägestub kergesti ja võib kasutada füüsilist jõudu."

Legendaarses Pälsoni ühikas Luigega mitu aastat kahest tuba - toona oli see ülim luksus, pealegi asus elamine tüdrukute sektoris - jaganud praegune Eesti Päevalehe ajakirjanik Rein Sikk ütleb, et toonast Hansu iseloomustab kõige paremini kirglikkus ja sihikindlus.

"Ta nautis mängu ilu, tundis sellest rõõmu. Ta ei teinud midagi üle jala. Kui juba, siis juba! Mäletan, et kui ta neist näidendivõistlustest osa võttis, siis lukustas end mitmeks päevaks tuppa ega lasknud kedagi ligi," mäletab Sikk.

Isa Hans siiski tunnistab, et ta isegi ei mäleta kõiki kordi, kui pidi, silmad maas, õppenõukogu ees seisma ja poja tegude tõttu aru andma.

"Naisdirektor karjus: "Puiatusse! Ainult Puiatusse kõlbab see poiss! Inimeste sekka ei tohi teda lasta!"

Nüüd tuleb seesama naisterahvas tänaval vastu ja meenutab, kui tore poeg mul ikka oli," räägib suguvõsa ainsa punapea isa naeruselt.

Erinevalt oma kolmest vennast on Hans väiksena isa käest ka kere peale saanud. Näiteks siis, kui sõitis papa sportjalgratta loperguseks.

Noor Luik valis edasiõppimiseks Tartu Ülikooli žurnalistika, ajakirjaniku-toimetaja eriala.

Hoolimata "vägivaldsusest" võeti Hans ülikooli vastu.

"Hans oli esimesest kursusest alates äärmiselt tugev isiksus… Ta sõidab sulle peale, küsib otse, ründab… Teisi, kes ei olnud niivõrd tugevad ja paljulugenud, tuli aeg-ajalt kaitsta," meenutab 1979. aastal ajakirjandusõpinguid alustanud kursuse juhendaja Andrus Saar, praegune tuntud sotsioloog.

"Tal oli tugev majanduslik mõtlemine. Uuris iga asja hinda," meenutab Saar.

"Ta erines väga palju teistest tudengitest, kes olid idealistlikumad," tähendab Saar.

Hansu isa ütleb, et pojale oleks ülikooli neljas kursus peaaegu viimaseks jäänud.

"Teda pildistati Tartus Kuperjanovi hauale küünlaid panemas. Toona saadeti kõrgkoolist välja visatud poisid kohe Afganistani. Tema päästsid Marju Lauristin, Peeter Vihalemm ja kirjanik Vaino Vahing, kes kohaliku hulluarstina kirjutas Hansu kohta: üle õppinud, vajab statsionaarset ravi," mõtiskleb vanem Luik.

Hansu ülikoolikaaslane, endine hoiupankur ja praegune suhtekorraldaja Aimar Jugaste mäletab, kuidas andis 1991.aastal ETA direktorina Eesti Ekspressile Tatari tänaval kaks väikest tuba ja paar telefoninumbrit kasutada.

"Natukese aja pärast hakkasid levima jutud, et ühelt riikliku uudisteagentuuri telefoninumbrilt vahetatakse valuutat. Siis ma küll mõtlesin, et Hansu jaoks tuli kapitalism õigel ajal," lisab Jugaste muiates.

Ülikooli lõpetamise järel 1984 suunati Hans tööle Kultuuri ja Elu ning Teater. Muusika. Kino ühendtoimetusse.

1989. aastal astusid toimetusse Hansu klassivennad Hannes Tamjärv ja Peeter Luik, samuti Andres Saame ja Sulo Muldia ettepanekuga asutada uus ajaleht.

Eesti Ekspressi esimene number ilmus 22. septembril 1989. Luik oli siis 28aastane.

Armin Karu oli kooliajal õpetajate õudusunenägu. Keskhariduseni jõudis Karu pärast seda, kui oli neljas koolis õppinud. Kuigi poiss oli nutikas, oli märgatavalt põnevam üle Nõukogudemaa piiri putkata või kodus keemiakatsega tossutada.

Armin Karu sündis 31. juulil 1965 ja alustas kooliteed elitaarses Tallinna 7. keskkoolis, kuid pidas seal vastu vaid neli klassi.

Armini isa Jaan Karu, aastaid Tallinna Tehnikaülikoolis õppejõuna leiba teeninud mees, meenutab, et mingit meeletut tungi või erilisi katseid seal ei olnud. "Priimus ta nüüd esimest klassist alates küll ei olnud. Temaga oli seal kogu aeg probleeme nii õppimises kui ka käitumises. Ta oli ikka kõva rüblik. Kui oli lapsevanemate koosolek, siis tehti pidevalt märkusi: ei kanna vormimütsi, segab tundi… Aga mingit koolikiusamist või vägivalda küll ei olnud," meenutab Jaan.

Karu selleaegne klassivend, praegune Heta advokaat Viktor Turkin ütleb, et Armin oli hästi elavaloomuline poiss.

"Teinekord küsis õpetajalt rohkem, kui pedagoogile oleks meeldinud. Selline vallatu, Tootsi-tüüpi poiss oli," muigab Turkin.

Miks Karu eliitkoolis ainult neli esimest aastat vastu pidas, Turkin ei tea. "Kahtede" pärast klassikaaslast igatahes Piritale Tallinna 36. Keskkooli ei kupatatud.

See oli segakool, kus vene ja eesti laste vahel tuli alatasa ette klohmimisi ja sõnavahetusi. Siin ei olnud nii palju lihvitud lastetoaga valgekraede võsukesi.

Praegune majandusgümnaasiumi direktor Edith Asveit oli ajal, kui Armin 5. klassi tuli, esimest aastat õpetaja. Andis eesti filoloogina inglise keele tunde. Ja Karu oli üks tema esimestest õpilastest.

"Ta oli selline poiss, kellel oli hea pea, aga kes selle nimel, et hästi õppida ja saada häid hindeid, üldse ei pingutanud. Poiss oli käinud neli aastat 7. keskkoolis, kus inglise keel oli A ja O, aga mina panin talle selles aines pidevalt kolmesid," mäletab Asveit.

Direktor lisab: "Ta oli juba siis hea välimusega poiss. Eks ta jäi nii mõnelegi tüdrukule silma ja suhtles nii mõnegi klassiõega tihedamalt."

Jaan Karu nendib, et ega selleski koolis Arminil õppimine sujunud. Ikka oli tal õpetajatega pahandusi, küll ei kuulanud ta nende sõna, segas tundi, küsis liigseid küsimusi, koos sõbraga sõitis ühe auto puruks… Papa käest on Armin rohkem kui üks kord kere peale saanud.

"Temaga on palju jamasid olnud, aga suuri probleeme mitte. Ütlesin ka emale, et ega ta nii paha olegi. Ma olin kogu aeg veendunud, et midagi Armin elus korda saadab. Ennast lükata-tõugata laskev ludri polnud ta kunagi." Isa meenutab, kuidas ta ühel päeval sai miilitsa kaudu teada, et kui tahab poega tagasi, tulgu talle Viiburisse järele. "Ta oli koos ühe klassikaaslasega tahtnud Eestist 1980ndate alguses Soome pageda, aga jäi Viiburis muidugi Vene piirivalvele vahele ja pisteti soolaputkasse. Ükskord jälle sai ta koolist mingid kemikaalid koju kaasa ja üritas siin midagi sünteesida. Terve tuba oli tossu täis," räägib Jaan.

Isa mäletab, et juba 12-13aastaselt hakkas Armin vaikselt ostma-müüma-vahetama. "Armini jaoks oli suur õnn, et ta kohtus Jaan Korpusoviga. Too oli vanem mees. Ta on praegu minu meelest teenimatult varju jäänud," arvab isa.

1980.aastal lahkus Armin, põhikooli kolmesid täiskribitud tunnistus näpus, Pirita 36. Keskkoolist. Tunnistusel oli ainult kaks nelja: laulmine ja tööõpetus.

Pärast lühikest peatust Tallinna Polütehnikumis elektriasjanduse tudeerimiseks sai Karu keskhariduse 1984. aastal Tallinna 1. Õhtukeskkoolist. Kui enamasti viivad koolilõpetajad õpetajatele lilli, siis Armin kinkis Soome šokolaadi.

1988. aastal alustas Karu Eesti lippude ja vimplite valmistamisega tootmiskooperatiivis E.G.O. ja sai lõplikult jalad alla. Ta oli siis 23aastane.

Tallinki üks suuromanikke Ain Hanschmidt ei saa kelkida valgekraedest vanemate ega Nõmme mändide all asunud kodumajaga. Eesti jõukaim mees on Paide poiss, kes põnnina tahtis saada autojuhiks ja hiljem mõikas hästi matemaatikat. Kuid mis peamine - tema võluv naeratus lummas alati.

Ainil on esmaspäeval sünnipäev. 1961. aasta mardipäeval tuli poiss Kesk-Eestis Elsi ja Ülo peres ilmale.

Poisi vanemad olid lihtsad tööinimesed. Pere elas Paides Suur-Aia tänavas väikeses puumajas, mis lammutati juba aastaid tagasi.

Väike Ain läks Paide 1. Keskkooli (praegu Paide Gümnaasium) 1968. aastal. Tema esimesel õpetajal Aino Simsonil on Hanschmidtist ainult head mälestused.

"Ta naeratas alati. Hästi sõbralik, aktiivne, käbe poiss. Ma ei mäleta ühtki juhust, kui tal oleks klassikaaslaste või õpetajatega mingi tüli olnud. Õppetulemused olid keskmised. Muide, ta tahtis väiksena saada autojuhiks," lisab Simson muiates.

Jamadega noor Hanschmidt silma ei paistnud. Tõsi, kord kukkus ta kuuri katuselt alla ja murdis jalaluu, mistõttu pidi õpetaja Simson teda kodus juhendamas käima.

"Tavaliselt kipub nii olema, et kui mõni õpilane saab tähtsale ametipostile, siis ta enam endisi õpetajaid või koolikaaslasi ei tunne, aga Ain on teistsugune. Kui kohtume, ikka räägib ja tunneb ära," kiidab Aino.

Kaheksa aastat Hanschmidti klassijuhataja olnud Irma Pentla sõnul oli Ain särtsakas ja õpihimuline.

"Nagu öeldakse, klassi paremaid. Hinnete poolest… Võib-olla oli ka teistsuguseid hindeid, aga… Matemaatika oli tal väga tugev aine. Ainult päevikut ei tahtnud ta pidada: kõik numbrid ja ülesanded olid tal peas. Koolitükid aga sellest hoolimata alati tehtud."

Pentla meenutab, kuidas kord Venemaal ekskursioonil olles kaotas Aini klassiõde ja tulevane abikaasa Silvi ühe kinga, aga õnneks oli teine paar kaasas.

Hanschmidti klassivend, Paide ekslinnapea ja praegu Hiinas laevu ehitav Indrek Kivimäe räägib, et Ainil olid reaalained väga tugevad.

"Kooli ajal jooksis ta lühikest maad väga kiiresti. Alati hea, lahke sõbraliku olekuga sell. Kooli keldris oli toona jõusaal. Seal käis siis vibalik Hanschmidt end trimmimas," meenutab Kivimäe.

Ekslinnapea mäletab, kuidas kooli ajal leiutati võimalusi tunni ära jätmiseks.

"Ain üritas õpetajatele selgeks teha, et kellelgi on sünnipäev ja tal on kook kaasas. Kas võiksime seda tunni alguses tähistada? Olenevalt õpetajast venis tähistamine teinekord lausa tunnipikkuseks. Puänt oli muidugi selles, et seda sünnipäeva tegelikult ei olnud ja tort sai ka raha kokku klappides vahetunnis ostetud."

Aini siiani Paides elav poolvend Oleg Kisselkov pikemalt rääkida ei taha. Ütleb, et "Ain helistas ja hoiatas, et võidakse tulla". "No hea poiss on. Vennas, noh," sõnab ta.

Kui Hanschmidt Paide 1. Keskkooli 1980. aastal lõpetas, astus ta toonasesse TPIsse, erialaks valis ta tööstuse planeerimise. Seda ainet kutsuti "direktorite erialaks".

Tema kursusekaaslane, finantsvahendusega tegelev Arvo Heinmaa ütleb, et juba ülikoolis oli selge, et Ainist tuleb juht, sest tal oli karismat.

Kui Hanschmidt 1984. aastal kõrgkooli lõpetas, suunati ta tööle Läänemaal asunud näidiskolhoosi Sõprus raamatupidajaks.

Nelja aasta pärast asus ta tööle Haapsalu rajooni agrotööstuskomitee aseesimehena, kuid leidis end juba järgmisel aastal kohaliku rajooni tarbijate kooperatiivi plaanikomitee esimehe kabinetist. Järgnes Lääne abimaavanema ametipost. Oli aasta 1990, Ain oli siis 29aastane.

Kõik need persoonid kuuluvad "võitjate põlvkonda". Just 1960ndatel sündinud inimestel on olnud eelised ühiskonnas edu saavutamiseks võrreldes nii varasemate kui ka hilisemate põlvkondadega.

Ühiskondlike muutuste ajal 1980ndated lõpus ja 1990ndate alguses jäi suur osa vanemast generatsioonist ühiskondlikust tegevusest kõrvale, sest ei suutnud kiirete muutustega kaasa minna.

Võimupositsiooni haarasid palju nooremad inimesed kui see stabiilsetes ühiskondades, näiteks Lääne-Euroopas, võimalik on.

Mõistagi on lisaks ajale olulised ka muud näitajad. Rohkem kui enda ja vanemate materiaalne kindlustatus või haridus, mängisid sel segaduste ajal rolli isiksuslikud omadused.

Jõuliste isiksuste väljavaated, kes mingilgi määral sattusid ressursside ja otsustamise lähedale, olid mõned dekaadid tagasi hoopis paljulubavamad kui praegu, mil määravaks on stardipositsioon.

Praegu on rikastumine hoopis raskem. Suhteliselt võimatu on see inimeste jaoks, kel puuduvad haridus, kontaktid ning mõningane materiaalne kindlustatus, mille peaks neile tagama nende vanemad.

Uue vabariigi alguses, mil kõik oli loomises, oli heade ideede, enesekehtestamisoskuse ning tugeva läbilöögivõime puhul võimalik saavutada kiiresti edu ning luua ka materiaalne baas edasise tegevuse arengule.

Eesti ühiskond hakkas 1980. aastate lõpus avanema, maailm oma paljususes ja võimaluste rohkuses tuli Eestisse koju kätte.

Need, kellel ärimehe kalduvusi või "ärigeen" sees, hakkasid tegutsema täiesti uues ja põnevas keskkonnas. 1960. aastatel sündinud mehed oli sellel ajal parajasti 25-30 eluaasta vahel.

Veidi koolitust saanud - üldjuhul kõrgkooli äsja lõpetanud või alles õppisid -, võimekad, energiat palju, tahtmine edu saavutada suur. Kõik teed ärimaailma sisenemiseks olid lahti.

Lihtsalt 1960. aastatel sündinud noored olid õigel ajal õiges kohas ja said õhinaga peale hakata.

Sotsioloogid on neid nimetanud võitjate põlvkonnaks.