Peame ülal liiga prisket riiki

Aga mida teha Soome näitega? Kui riiki tabas "lama", siis vastati sellele ülepaisutatud riigiaparaadi kokkutõmbamisega. Kui 1988. aastal oli Soomes riigiametis 215 000 inimest, siis aastaks 2004 oli neid jäänud 124 000.

Tõsi, väikeriikide haldus on kallim, seega teatud koefitsienti peame kindlasti arvesse võtma. Aga miks peaksime lähtuma riikliku halduse ebaõnnestunud näidetest teistes riikides?

Viimasel kümnendil näitab riigipalgaliste arv Eestis ainult kasvutendentsi, praegu räägime juba numbrist 158 000. Seega me alles alustame kokkutõmbamisega.

Vaadake Ernst & Youngi aruannet maavalitsuste kohta. Kas me tõesti oleme lapsed, et rahvusvaheline audit peab meile meelde tuletama, et "juhtimistasandite esinemine, kus töötab üks kuni kaks ametnikku, ei ole ressursi kasutamise seisukohast otstarbekas"?

Sama lugu omavalitsustega. Meil on suurepäraseid näiteid omavalitsuste edukast liitumisest piirkonna loomuliku tõmbekeskuse ümber, ometi üleriigililiselt ei suuda keegi maksumaksjate huvide eest välja astuda, et "omas mahlas küpsevaid" elujõuetuid vallakesi tuleviku nimel liituma panna. Miks me ei kohta täna ajalehtedes edulugusid näiteks Türi või Rapla valla liitumisest? Ometi on need julgustavad näited ühinejatele.

Või keda püütakse lollitada, luues ministeeriumides avalike suhete osakondi, kus töötab juba vaata et kümmekond inimest? Milliseid suhteid peab selline armee looma või kelle rünnakuid tagasi lööma? Küsimus pole vaid selles, et avalike teenuste ja teenistuse arengut tuleks suunata selliselt, et teenused oleksid kvaliteetsed ja kättesaadavad kõigile Eesti elanikele. See on loomulik. Ülimalt oluline on, et teenuste maht ja teenistujate arv vastab meie praegustele majanduslikele võimalustele.

Maksumaksja rahakotiga võib ravida massiliselt ka kõige haruldasemaid geneetilisi haigusi. Elu näitab, et selline tervisehoiusüsteem lõpetab pankrotiga. Ühelt poolt tahame head igale konkreetsele inimesele, teisalt panevad meie võimalused sellele käe ette. Sageli tõusevad skandaalid: mis valikud, meil on ju seadused, mis seda ja toda avalikku teenust lubavad. Ja see ongi praegune probleem: antakse lubadusi, mida ei saa praeguse riigieelarve juures täita. Seega on vaja hoolikalt üle vaadata ka seadusandlus.

Radikaalse haldusterritoriaalse reformikava 15+X autorina olen viimasel ajal kuluaarivestlustes pea kõikide erakondade esindajatega haldusreformi teemat käsitlenud. Valitseb arusaamine, et haldusreform tuleb viivitamatult lõpuni viia.

Kui kõik on poolt, siis miks see poliitiline tahe nii nõrguke on? Kas ikka ja jälle on põhjuseks eelseisvad valimised? Aeg oleks kõigi arvestatavate poliitiliste jõudude vahel sõlmida pakt haldusterritoriaalse reformi lõpuleviimiseks pärast 2009. aasta valimisi, teadmisega, et ükski erakond sellest ainult endale boonuspunkte ei teeni ja võidab maksumaksja.

Eesti tervikuna vajab riigivalitsemise kulude reformi. Uhkeldamine, et meie valitsussektori kulud, 33,7 protsenti SKTst, on ühed väiksemad Euroopas, on pikemas perspektiivis bluff.