Maripuu astub veebruaris tagasi

Austatud Riigikogu!

Tänan teid avaldatud usalduse eest. See kinnitab, et sotsiaalministeeriumi viimaste aastate tegevus ning läbiviidud reformid on olnud õiged, vajalikud ja tulemuslikud.

Minu töö sotsiaalministrina on olnud kantud eesmärgist muuta kohati nõukogude aega meenutav lausaline ja raiskav sotsiaalsüsteem selliseks, et abi jõuaks tõeliste abivajajateni. Teadsin ministriametit vastu võttes, et kerge ei saa see ülesanne olema. Aga usun, et ilma kohmakat sotsiaalsüsteemi muutmata jääb meie riik lähiajal hätta. Kui meie – ma mõtlen siin meid kõiki: poliitikuid vasakul ja paremal pool saali, rõdule kogunenud meediat ja teisel pool tele- või arvutiekraani istuvaid inimesi - ühine eesmärk on teha lõpp majanduslangusele ja minna üle eurole, siis on sotsiaalreformid vältimatud.

Sotsiaalsfääri iga otsus puudutab inimest otseselt, ja seepärast võetakse selles vallas tehtavaid reforme vastu umbusklikult ja tõrksalt. Nii sai meedias halastamatu peksu osaliseks uus töölepinguseadus, mis minu hinnangul oli eelmise aasta kõige olulisem reform ja mille Riigikogule esitamist pean sotsiaalministeeriumi eelmise aasta suurimaks õnnestumiseks. Meil õnnestus muuta tööjõuturu regulatsioon vastavaks demokraatliku ühiskonna ja majanduse tingimustele. Saavutus on seda olulisem, et alates Wim Kok’i raportist Euroopa Komisjoni üle-eilse majandusprognoosini on kõik rahvusvahelised majandus- ja majanduspoliitilised institutsioonid pööranud tähelepanu sellele, et tööjõu mobiilsuse puudumine sunnib Eesti majandust seiskuma, pidurdab ja tasalülitab Eesti majanduse olulisimat faktorit – uudsust ja innovaatilisust.

Sarnaselt on sisusse süvenemata tehtud maatasa ka uus ja konkreetse inimese abivajadust arvestav puuetega inimeste toetuste kord, mille taganttõukajaks on muuhulgas olnud puuetega inimesed ise.

Tänavu innovatsiooni-aastat tähistavale ja e-riigi maailmamainet taotlevale riigile täiesti sobimatult on üritatud maha tampida ka üleminekut pensionite kandmisele pangakontodele, mis Põhjamaades on ometi midagi täiesti enesestmõistetavat. Pensionärid, pean muuseas kinnitama, on meil Eestis märksa edu-, e- ja rõõmsameelsemad kui nende eest nädalate kaupa krokodillipisaraid valanud nooremad rahvuskaaslased austatud opositsioonist ja toimetustest.

Eesti sotsiaalpoliitika ees seisavad uued väljakutsed. Sotsiaalreforme, millega valitsus tingimata jätkama peab, on veel terve hulk. Nimetaksin kõige pakilisematena peretoetuste reformi, et kahe- ja enama lapsega pered saaksid oluliselt suuremat toetust. Või siis haigekassa reform, et haigekassa raha kasutataks otstarbekalt raviks ning arstijärjekorrad ei pikeneks.

Minu jaoks on selge, et ilma nende ja teiste oluliste sotsiaalreformideta meie sotsiaalvaldkonnas arengut ei ole. Kuid minu jaoks on praeguseks hetkeks selge ka see, et minu isiku vastu üles võetud ristiretk muudab nende reformide sisulise ettevalmistamise ja läbiviimise nii sotsiaalministeeriumi kui valitsuse jaoks väga raskeks. Kui mitte võimatuks.