Vandeadvokaat Tarmo Sild ütles Euroopa
Komisjoni mikroettevõtete aruandevabastuse plaani kommenteerides,
et äriregistris oleva kergemeelse kirjanduse lugemise asemel tuleb
kontrollida end ettevõtjaks nimetava inimese käekirja.
Sild märkis, et tegu on tema isikliku arvamusega. Euroopa Komisjoni algatusest noppis ta välja järgmised kolm lõiku.
„Muudatused peaksid aitama vähendada halduskoormust ja tagama samal ajal sidusrühmade piisava kaitse ja teavitatuse ning võimaldama ühitada mikro-majandusüksuste aruandlusnõuded kasutajate ja koostajate tegelike vajadustega.“
„Äriühinguid, mis oma bilansipäeval ei ületa järgnevatest kriteeriumidest kahe piirmäärasid: bilansimaht 500 000 eurot, netokäive 1 000 000 eurot ja/või keskmine töötajate arv eelarveaasta jooksul 10, käsitatakse mikro-majandusüksustena.“
Artikkel jätkub pärast reklaami
„Liikmesriigid kehtestavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid, siis kui nad otsustavad kasutada direktiivi 78/660/EMÜ artiklis 1a sätestatud valikuvõimalust. Nad edastavad kõnealuste normide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile.“
Advokaat Tarmo Silla selgitus oli järgmine.
Komisjoni mõttekäik on, et majandusaasta aruanne koormab väikest ettevõtjat permanentselt, makstes temale rahaliselt ja ajaliselt rohkem, kui see on väärt nende jaoks, kes seda aruannet loeksid. Vastuargumendiks aruandlusnõude kaotamisele on, et siis ei saa võlausaldajad või potentsiaalsed äripartnerid lihtsasti kontrollida ettevõtja tausta ja majanduslikku tugevust.
Eesti praktikas on täheldatav, et majandusaasta aruanne ei ole sisult informatiivne ning seda võib ära kasutada ka desinformatsiooniks või avalikkusega naljatamiseks. Teiselt poolt on aruanne osutunud sobivaks rahatrükimasinana, näidates tulude real virtuaalnõudeid või vara ümberhindlusi ning sellele vastavalt ka virtuaalkasumit, mis sobis kuni masuni absoluutselt kõikideks sahkerdusteks laenu saamisel või ettevõtte väärtuse hindamisel. Audiitorkontroll ei ole seda probleemi lahendanud, millele osundavad ka audiitorid ise oma lõppjärelduse reservatsioonides. Kui keegi riskib päriselt oma rahaga, ei tohiks aruannet aluseks võtta. Selle tõeväärtust tuleks kontrollida juba iseseisvalt täiendava info kogumisega.
See ei ole ka raske, kuna iga ettevõtja, eriti mikroettevõtja keskmes on ju alati inimene ja tema senine tegevus. Kontrollida tuleb inimest ja tema senist käekirja, mitte aruannet.
Seetõttu ei oleks väga suur kaotus, kui äriregistris oleks vähem kergemeelset kirjandust.