Võtmesõnaks odavus

Näen kahte võimalust: büroo ei hinda oma "parimate tõlkespetsialistide" tööd ja maksab neile selle eest vähem kui turul keskmiselt tavaks või koguni nö mustalt, või siis valetab büroo ega paku kogenud tõlkijate tööd

Tõlkimine ei ole lihtne, tõlkimine on aeganõudev loominguline töö. Tõlkija peab valdama suurepäraselt sihtkeele grammatikat ja terminoloogiat ning olema hea stiilitunnetusega. Seda ei suuda mitte iga keeli oskav inimene. Heaks tõlkijaks saadakse päris pika aja jooksul. Euroopa tõlkestandard näeb ette, et pädeval tõlkijal peab olema kõrgharidus ja vähemalt viis aastat tõlkekogemust. Igas tõsises tõlkebüroos toimetavad kõiki tõlgitud tekste ka keeletoimetajad.

Kui tõlkebüroo on võtnud eesmärgiks arendada teenust maksimaalselt kõrgele tasemele, siis ta investeerib oma inimestesse, investeerib tarkvarasse ja tõlketehnoloogiatesse. Paraku kõik see maksab. Euroopas ja Eestiski enimlevinud tõlkeabiprogrammi Tradose üks kasutajalitsents maksab vähemalt 7000 krooni. Kui büroos töötab 10 tõlkijat, teeb see 70 000 krooni. Litsentsile tuleb vähemalt iga 2 aasta tagant versiooniuuendus, mis maksab vähemalt 4500 krooni. Kui lisada siia kontoritarkvara litsentside maksumused, siis juba üksnes tarkvara peale kulub aastas 10 tõlkija-toimetajaga tõlkebüroos üle 70 000 krooni. Lisaks veel projektimeeskonna, rendi- ja sidekulud.

Minul kogenud tõlkebüroo juhina tekib küsimus, kuidas on võimalik kõige selle juures müüa teenust tõlke omahinnaga. Kes maksab projektijuhtimise ja tehnoloogia kulud? Muidugi ma ei väida, justkui poleks võimalik tõlketeenust odavalt müüa. Jah, muidugi on. Aga siis ei tohiks oma kliendile lubada, et tööd teevad oma ala kogenud spetsialistid. On üldlevinud arvamus, et head asja odavalt ei saa, kuigi ka kallis ei pruugi alati kõige parem olla. Üks on kindel: hõbesõrmuse hinnaga ikka kullast sõrmust ei saa. Valiku teeb klient.