Ärijutust pulbitsev Senso ikka tasemel

Road laual, saime kinnitust, et põhimõtteliselt on meie väike räim kõikvõimas, kui teda vaid hoole ja armastusega käsitleda. Räimeravioolid olid suurepärased, suitsuräime suhteliselt tugevat maitset tasakaalustasid koorekaste ja spinat, särtsu andis juurde peet.

Peaaegu suurepärane söök. Peaaegu selle pärast, et kaste jäi suures osas taldrikule - ravioolid ujusid kenas koorekastmes, roog nägi väheldase supi moodi välja, aga söömiseks toodi lauale vaid nuga ja kahvel ja ma lihtsalt ei saanud kastet kätte.

Tempuraga läks halvemini. Kolm tempura räimefileed ehk õhukeses krõbetaignas küpsetatud fileed olid küll aasialikult delikaatsed ja krõbedad, kuid maki, norilehte keeratud riis oli valmis tehtud kunagi ammu, see oli kuivanud ja maitsetu.

Muude komponentidega saadi aasiapärased maitsed kätte, kuid aasialik värskus jäi püüdmatuks.

Menüü on Sensos alati huvitav olnud, salatid värsked ja krõbedad, supid leidlikud, praed mitmekesised. Imelikul moel oli sel korral staažikal ja kõrge(hinna)tasemelisel Sensol mõned kehvemat sorti üllatused varuks: maapirnisupi lisandiks lubati suitsutatud seafileed, kuid see oli pigem tavaline seapraetükk kui suitsuliha, värskel rohelisel salatil serveeritud pošeeritud muna oli oma aega külmetuskapis oodanud ning kreembrülee suhkrukate nõudis läbimurdmiseks omajagu jõudu.

Ühest tundsin veel puudust: kui olime lauda istunud, toodi meile küll põhimenüü, kuid ei öeldud, et lõunasel ajal toimib ka lõuna-buffet. Miks see nii on, et söögikohad teevad küll palju tööd, et oma menüüd mitmekesistada ja klientidele valikuvõimalust pakkuda, kuid annavad sellest teada vaid justkui möödaminnes, juhuslikult?

Muidugi, lõuna-buffet'st teavitab kiri seinal (mida on suhteliselt raske märgata) ning räimekuust erilehekülg menüüs.

Senso sisekorra järgi (see silt on esimene ja tegelikult ainus, mis silma jääb) ei tohi külastajad ise lauda istuda, vaid peavad ootama teenindajat. Aga teenindaja ei öelnud meile muud kui "tere", kõndis lauani ja ulatas menüü.