Kui Euroopa viitsib reformidega jännata, siis saab euro päästa

Kreeka finantskriis on seadnud lausa euro eksistentsi ohtu. Euro loomise ajal muretsesid paljud selle eluvõimelisuse pärast. Need mured unustati, kui kõik oli hästi. Küsimus, kuidas teha muudatusi, kui osa euroalast tabab tugev negatiivne šokk, aga püsis. Vahetuskursi fikseerimine ja rahapoliitika delegeerimine Euroopa Keskpangale kaotas kaks peamist vahendit, millega riigid oma majandust languse vältimiseks stimuleerisid. Mis võiks seda asendada?

Nobeli preemia laureaat Robert Mundell sõnastas tingimused, millega ühisraha toimiks. Euroopa ei täitnud neid tingimusi toona ega tee seda ka praegu. Töötajate liikumise seaduslike takistuste kõrvaldamine tekitas ühtse tööturu, kuid keelelised ja kultuurilised erinevused muutsid Ameerika stiilis tööjõu mobiilsuse kättesaamatuks.

Lisaks sellele ei ole Euroopal mingeid vahendeid tõsiste probleemide küüsis olevate riikide aitamiseks. Vaadake Hispaaniat, kus tööpuudus on 20 protsenti ja noorte hulgas 40 protsenti. Enne kriisi oli neil eelarve ülejääk, pärast kriisi puhkemist suurenes puudujääk rohkem kui 11 protsendini SKTst. Euroopa Liidu reeglite kohaselt peab Hispaania nüüd oma kulutusi kärpima, mis tõenäoliselt teravdab tööpuudust. Kuna selle riigi majandus aeglustub, võib eelarvepositsiooni paranemine osutuda minimaalseks.

Saksamaa (nagu Hiinagi) näeb oma suuri sääste ja ekspordivilumust vooruste, mitte puudustena. John Maynard Keynes osutas aga, et ülejäägid viivad nõrga üleilmse kogunõudluseni - ülejäägiga riigid avaldaksid oma kaubanduspartneritele "negatiivset välismõju". Keynes uskus tõepoolest, et ülejäägiga riigid kujutavad üleilmsele majanduslikule õitsengule tunduvalt suuremat ohtu kui puudujäägiga riigid. Ta soovitas isegi ülejäägiga riike maksustada.

Praeguse korralduse sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed peaksid olema vastuvõetamatud. Neid riike, mille defitsiidid on üleilmse majanduslanguse tagajärjel suurenenud, ei tohiks sundida nõiaringi nagu Argentinat kümme aastat tagasi.

Üks väljapakutud lahendus nende riikide jaoks on välja töötada devalveerimise ekvivalent - ühetaoline palkade vähendamine. Minu arvates ei ole see saavutatav ja selle tagajärjed ei ole aktsepteeritavad. Sotsiaalsed pinged oleksid tohutud. See lahendus kuulub fantaasiavaldkonda.

On olemas teine lahendus - Saksamaa väljumine eurotsoonist või euroala jagamine kaheks alamregiooniks. Euro oli huvitav eksperiment, aga nagu peaaegu unustatud vahetuskursimehhanism (ERM), mis sellele eelnes ja lagunes, kui spekulandid 1992 Briti naela ründasid, puudub sel institutsiooniline tugi, mis on selle toimimiseks vajalik.

On ka kolmas lahendus, mida Euroopa võib kõige paljutõotavamaks pidada - institutsiooniliste reformide, k.a vajaliku eelarvelise raamistiku rakendamine, mida oleks pidanud tegema juba euro käikulaskmise ajal.

Euroopa jaoks ei ole liiga hilja neid reforme ellu viia ega seega õigustada ideaale, mis põhinevad euro loomise aluseks olnud solidaarsusel. Kui Euroopa seda aga teha ei suuda, siis on ehk parem läbikukkumist tunnistada ja edasi liikuda kui maksta defektse majandusmudeli nimel kõrget hinda tööpuuduse ja inimeste kannatuste näol.

Copyright: Project Syndicate, 2010, www.project-syndicate.org