Kui Euroopa viitsib reformidega jännata, siis saab euro päästa

Kreeka finantskriis on seadnud lausa euro eksistentsi ohtu. Euro loomise ajal muretsesid paljud selle eluvõimelisuse pärast. Need mured unustati, kui kõik oli hästi. Küsimus, kuidas teha muudatusi, kui osa euroalast tabab tugev negatiivne šokk, aga püsis. Vahetuskursi fikseerimine ja rahapoliitika delegeerimine Euroopa Keskpangale kaotas kaks peamist vahendit, millega riigid oma majandust languse vältimiseks stimuleerisid. Mis võiks seda asendada?

Nobeli preemia laureaat Robert Mundell sõnastas tingimused, millega ühisraha toimiks. Euroopa ei täitnud neid tingimusi toona ega tee seda ka praegu. Töötajate liikumise seaduslike takistuste kõrvaldamine tekitas ühtse tööturu, kuid keelelised ja kultuurilised erinevused muutsid Ameerika stiilis tööjõu mobiilsuse kättesaamatuks.

Lisaks sellele ei ole Euroopal mingeid vahendeid tõsiste probleemide küüsis olevate riikide aitamiseks. Vaadake Hispaaniat, kus tööpuudus on 20 protsenti ja noorte hulgas 40 protsenti. Enne kriisi oli neil eelarve ülejääk, pärast kriisi puhkemist suurenes puudujääk rohkem kui 11 protsendini SKTst. Euroopa Liidu reeglite kohaselt peab Hispaania nüüd oma kulutusi kärpima, mis tõenäoliselt teravdab tööpuudust. Kuna selle riigi majandus aeglustub, võib eelarvepositsiooni paranemine osutuda minimaalseks.

Mõned lootsid, et Kreeka tragöödia veenab poliitikuid, et euro ei saa olla edukas suurema koostööta (kaasa arvatud eelarveline abi). Saksamaa (ja selle konstitutsioonikohus) oli aga - osalt avalikkuse arvamusele tuginedes - Kreekale vajaliku abi andmise vastu.

Paljude jaoks Kreekas ja mujal tundus see seisukoht iseäralik - suurpankade päästmiseks oli kulutatud miljardeid, kuid nähtavasti oli 11 miljoni elanikuga riigi päästmine tabu! Ei olnud isegi kindel, et abi, mida Kreeka vajas, oleks päästeoperatsiooni nime kandnud, sest samas kui sellistele finantsasutustele nagu AIG antud raha jäänuks tõenäoliselt tagastamata, saanuks Kreekale mõistliku intressiga antud laen ilmselt tasutud.

Paljud poolikud pakkumised ja ähmased lubadused, mis pidid turgu rahustama, ebaõnnestusid. Nii nagu USA klopsis kokku abi Mehhikole 15 aastat tagasi, kombineerides IMFi ja G7 toetuse, koostas ka EL koos IMFiga abiprogrammi - ent millistel tingimustel. Küsitav on seegi, kui suur on selle abiprogrammi negatiivne mõju.

ELi väiksemate riikide jaoks on õppetund ilmne - kui nad oma eelarvepuudujääke ei vähenda, eksisteerib suur spekulatiivse rünnaku oht vähese lootusega piisavale abile nende naabritelt, vähemalt mitte ilma valulike ja ebaproduktiivsete eelarvepiiranguteta.

Kui Euroopa riigid need meetmed kasutusele võtavad, siis nende majandused tõenäoliselt nõrgenevad - õnnetute tagajärgedega üleilmsele majanduse taastumisele.

Europrobleeme võib olla kasulik vaadelda üleilmsest perspektiivist. USA kaebas Hiina jooksevkonto (väliskaubanduse) ülejäägi üle, kuid protsendina SKTst on Saksamaa ülejääk isegi suurem.

Eeldagem, et euro määrati nii, et kaubavahetus eurotsoonis tervikuna oleks enam-vähem tasakaalus. Sellisel juhul tähendab Saksamaa ülejääk, et ülejäänud Euroopa on puudujäägis, ja asjaolu, et need riigid impordivad rohkem kui ekspordivad, muudab nende majandused nõrgaks.

USA on kurtnud Hiina keeldumise üle lubada oma valuutakurssi dollari suhtes tõsta. Eurosüsteem tähendab aga, et Saksamaa valuutakurssi ei saa teiste eurotsooni liikmete suhtes muuta. Kui valuutakurss tõuseks, oleks Saksamaal raskem eksportida ja selle majandusmudelit, mis põhineb tugeval ekspordil, ähvardaksid probleemid. Samal ajal ekspordiks ülejäänud Euroopa rohkem, SKT tõuseks ja tööpuudus väheneks.

Saksamaa (nagu Hiinagi) näeb oma suuri sääste ja ekspordivilumust vooruste, mitte puudustena. John Maynard Keynes osutas aga, et ülejäägid viivad nõrga üleilmse kogunõudluseni - ülejäägiga riigid avaldaksid oma kaubanduspartneritele "negatiivset välismõju". Keynes uskus tõepoolest, et ülejäägiga riigid kujutavad üleilmsele majanduslikule õitsengule tunduvalt suuremat ohtu kui puudujäägiga riigid. Ta soovitas isegi ülejäägiga riike maksustada.

Praeguse korralduse sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed peaksid olema vastuvõetamatud. Neid riike, mille defitsiidid on üleilmse majanduslanguse tagajärjel suurenenud, ei tohiks sundida nõiaringi nagu Argentinat kümme aastat tagasi.

Üks väljapakutud lahendus nende riikide jaoks on välja töötada devalveerimise ekvivalent - ühetaoline palkade vähendamine. Minu arvates ei ole see saavutatav ja selle tagajärjed ei ole aktsepteeritavad. Sotsiaalsed pinged oleksid tohutud. See lahendus kuulub fantaasiavaldkonda.

On olemas teine lahendus - Saksamaa väljumine eurotsoonist või euroala jagamine kaheks alamregiooniks. Euro oli huvitav eksperiment, aga nagu peaaegu unustatud vahetuskursimehhanism (ERM), mis sellele eelnes ja lagunes, kui spekulandid 1992 Briti naela ründasid, puudub sel institutsiooniline tugi, mis on selle toimimiseks vajalik.

On ka kolmas lahendus, mida Euroopa võib kõige paljutõotavamaks pidada - institutsiooniliste reformide, k.a vajaliku eelarvelise raamistiku rakendamine, mida oleks pidanud tegema juba euro käikulaskmise ajal.

Euroopa jaoks ei ole liiga hilja neid reforme ellu viia ega seega õigustada ideaale, mis põhinevad euro loomise aluseks olnud solidaarsusel. Kui Euroopa seda aga teha ei suuda, siis on ehk parem läbikukkumist tunnistada ja edasi liikuda kui maksta defektse majandusmudeli nimel kõrget hinda tööpuuduse ja inimeste kannatuste näol.