Eelarvesõltumatuse lõpp

Milton Friedman ütles, et ühisraha ehk rahaliitu ei saa säilitada tugeva majandus- ja poliitilise liiduta. Ta pidas silmas avatud majandust, mis tagab kaupade, tööjõu ja kapitali vaba liikumise, koos distsiplineeritud keskse fiskaalvõimu ja keskpangaga.

Euroalal on tugev autonoomne keskpank, kuid fiskaalselt killustunud ja poliitiliselt ainult osaliselt ühtlustatud. Maastrichti lepe, mis teoreetiliselt kehtestab eelarvedistsipliini, sätestades piirangud riigieelarve puudujäägile ja võlatasemele, on kavandatud ennetama liulaskmist teiste riikide arvel. Maastricht on seega mõeldud sellise situatsiooni vältimiseks nagu Kreekas praegu. See aga ei toiminud.

Stabiilses maailmas oleks asja korda ajanud Maastrichti reeglitel põhinev seaduslik raamistik, kui see jõustunuks. Šokist rabatud maailmas on see aga habras süsteem. Lepet rikkusid euro esimesel kümnendil kõik liikmesmaad.

Piirangud eurotsooni riikidele sarnanevad eelarveprobleemidesse sattuva USA osariigi omadega. Devalveerimine ei ole ühisraha tõttu võimalik. Föderaalreserv ei võta inflatsiooni meeleldi abiks. Lisaks on USAs eeskirjad ja lepingud (sarnaselt Maastrichtiga), mis keelavad osariikide pikaajalised puudujäägid. Miks ei ole föderaalsüsteem sama habras? Kaks peamist ohuventiili on keskvalitsuse võime juhtida defitsiite, tegutseda otsustavalt, lisaks tööjõu mobiilsus.

ELil ei ole jõulist tsentraliseeritud antitsüklilise mandaadiga fiskaalstruktuuri. Tööjõu mobiilsus on piiratud keele ja erinevate reeglitega. Lisaks ei kohelda riiklikke võlakirju võrdselt ja turud karistavad priiskavaid riike.

Kui EL soovib rahaliitu, kus riigilaen on riskide osas suhteliselt ühtlane, peab ka eelarvedistsipliin sama ühtlane olema. Seega vajatakse jõulisemat mehhanismi, et šokkidele reageerida.

ELi liidrid väljendasid hiljuti oma kavatsust revideerida Maastrichti struktuuri, mis põhimõtteliselt on hea idee. Nad võivad võtta suuna Maastrichti reeglite kohandamisele, et võimaldada suuremat ajutist paindlikkust riiklikul tasandil. See lähenemine oleks aga komplitseeritud. Vaja oleks keerukat suutlikkust fiskaalpoliitika ja riigilaenu monitooringuks ja jõustamiseks, muidu lõpeb see praeguse situatsiooni kordumisega.

Parem pikaajaline lahendus on ELi keskne eelarvevõimekus, mis akumuleerib kasvuperioodidel ressursid, et šokkidele reageerida. Sellest võib mõelda kui stabiliseerimismaksust, mis kriisi ajal muutub negatiivseks. Kuid see tähendaks suuremat fiskaalse tsentraliseerimise astet ning EL peab olema võimeline väljastama riigilaenu. Pole selge, kas selleks on poliitilist tahet.

Kui eurotsoon loodi, siis mõisteti, et eelarvedistsipliin on selle ülioluline toetuspunkt. Kriis rõhutab seda seisukohta. Praegu on väljakutseks saavutada kombinatsioon distsipliinist ja paindlikkusest, mis kaitseb kollektiivseid huve. See hõlmab eelarvesõltumatuse kaotamist, kuid see on vajalik, et rahaliitu säilitada.