Ametnikult riigihangetele hindeks tugev neli

"Kui vaatan oma ametikohalt, siis mina küll annaksin tugeva nelja," vastas Kivistik küsimusele, mis hinde annaks ta viie palli süsteemis riigihangete korraldamisele Eestis.

Sel aastal on komisjonile seni esitatud 169 vaidlustust, millest 18 on lihtsustatud menetluse või lihtmenetlusega hanked. 2009. aastal olid vastavad näitajad 274 ja 39.

Tegelikult neid jamasid ju nii palju ei olegi. Mina saan rääkida ainult nii-öelda enda mätta otsast ehk neist juhtumitest, mida vaidlustatakse. Riigihangetest vaidlustatakse keskmiselt 2-3 protsenti aastas, mis ei ole suur protsent. Tõsi, eks aasta jooksul tuleb vaidlustusi ikka paarisaja-kolmesaja ringis kokku. Probleeme muidugi on, aga ma ei saa nõustuda, et riigihangetega alati mingi jama on.

Avalikkuse tähelepanu pälvivad ning meelde jäävad näiteks suured teedeehituse hangete vaidlused, kus on mängus sajad miljonid kroonid. Eks need juhtumid loovadki mulje, nagu oleks riigihangetega kogu aeg mingi jama.

Seaduse järgi saab vaidlustada kahte laia gruppi. Esimene on hanke alusdokumendid, mis hankija poolt vormistatakse enne, kui ta hankemenetlust alustab. Kui asjast huvitatud isikud vaatavad need läbi ja leiavad juba siis, et dokumendid ei ole rahuldavad või on kuidagi nende huve kahjustavad, siis vaidlustatakse hanketeade või hankedokumendid.

Teine suur grupp on pärast pakkumuste esitamist tehtavad hankija otsused: üldjuhul pakkujate kvalifitseerimine või kvalifitseerimata jätmine, pakkumuste vastavaks või mittevastavaks tunnistamine, pakkumuse edukaks tunnistamine.

2009. aastal vaidlustuskomisjonile esitatud 269st vaidlustusest moodustasid pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse vaidlustused 29% ja hanketeate ning hankedokumentide vaidlustused 22%.

Kui saaksime tuvastada tahtlikke seaduserikkumisi, oleks asi lihtsam. On üksikud juhtumid, mille puhul sisetunne ütleb, et tegemist võib olla ühe poole pahatahtlikkusega. Seda oma sisetunnet ei saa mina muidugi kusagil kommenteerida, sest minu asi pole anda eetilisi hinnanguid. Ma saan tuvastada ainult seda, kas miski vastab riigihangete seadusele või ei vasta.

Ma arvan, et suures osas on vaidlustuste põhjus selles, et miski on jäänud piisavalt selgelt lahti kirjutamata hankedokumentides ja pooled saavad asjadest erinevalt aru. Praktikas on olnud tõesti juhtumeid nagu vanades muinasjuttudes või anekdootides, kus üks valesti pandud koma võib anda infole erinevate inimeste silmis täiesti erineva tähenduse ja ongi vaidlus lahti.

Alati saaks paremini. Mina nüüd see inimene küll ei ole, kes saaks öelda, et siin enam midagi parandada ei anna. Aga teisest küljest on ühe seaduse rakendamisel  väga vajalik stabiilsus. Seadus on kondikava ja kui see on täpne ja põhjalik ning kõik asjad ära reguleerib, on väga hästi, kuid paraku ükski seadus pole selline. Seaduse ümber hakkab aja jooksul kogunema praktika, kohtupretsedendid, vaidlustuskomisjoni pretsedendid ja selles mõttes on hea, kui seadus on pikemaajaliselt ja stabiilselt ühesugusena kehtiv.

Nii omandavad valdkonnas tegelevad spetsialistid ka selle nii-öelda liha, mis on tekkinud ümber seadusest kondikava. Kui seadus pidevalt muutub, muutub ka kogu praktika ja kõik algab nullist peale. Kokkuvõttes tuleks seadustes teha pigem ainult hädavajalikke muudatusi.

Olukord muutub tõesti keerulisemaks, kui mängu tulevad lihmenetlused või lihtsustatud menetlusega hanked, kus hankijal tuleb juhinduda pelgalt riigihangete seaduse üldpõhimõtetest. Neil puhkudel  tuleb vaidlustuse läbivaatamisel sageli anda lihtsalt subjektiivne hinnang, kas ja mil määral üht või teist põhimõtet on rikutud. Kui hankija ütleb, et tema juhindus põhimõttest valida kõige soodsam pakkumus, võib keegi osalejatest vastu öelda, et hankija on rikkunud seejuures põhimõtet, et hange peab olema kontrollitav ja läbipaistev.

Mina isiklikult näen oma töös kõige rohkem vaeva just selliste, lihtmenetlusena või lihtsustatud menetlusena läbiviidavate hangetega, mis seadusandja poolt on tegelikult loodud selleks, et hankijal oleksid hästi suured vabadused.

Kusjuures, vaidlustamise osas on oluline tähele panna, et selliste menetluste korral võib hankija esimesel võimalusel eduka pakkumuse teinud isikuga lepingu allkirjastada ning pärast seda enam vaidlustust esitada ei saagi.

Lihtmenetluse ja lihtsustatud menetluse eesmärk ongi see, et hankija saaks asja kiiresti ning võimalikult väheste formaalsustega korda. Näiteks kui koolimaja katus lendab pealt ära, siis saaks seda katust hakata nii kiiresti peale panema kui võimalik.

Küsimus on selles, millist hüve soovitakse rohkem kaitsta? Kas seadusega tuleks rohkem kaitsta seda, et kõikidel, kes hankemenetluses osalevad, on õigus ja ka reaalne võimalus oma huve vaidlustusmenetluses kaitsta või seda, et menetluse saaks kiiresti läbi viia?

Ma ei taha sellega päris nõus olla. Ma arvan, et riigihangete seadus on avaliku õiguse tunnustega ja avalikud asutused ei tegutse põhimõttel, et kõik, mis pole keelatud, on lubatud. Avalik asutus peaks lähtuma sellest, et tegutsetakse ainult neis piires, mis on seadusega ette antud.

Ka riigihangete puhul juhindutakse seadusest või kui seadus midagi  ei reguleeri, siis riigihangete korraldamise üldpõhimõtetest. Ei saa öelda, et ülejäänut üldse miski ei reguleeri.

Kas mõnda hankemenetlust vaidlustada või mitte on minul keeruline soovitada, seda peab asjast huvitatud isik konkreetses olukorras ise otsustama, vastavalt oma huvidele ja südametunnistusele.

Hankemenetluste puhul, kus osalistele esitatakse hankedokumendid, on alati mõistlik  vigased hankedokumendid vaidlustada. Kui pakkumused on juba esitatud ning hankija hakkab tegema  hankemenetluses ettenähtud otsuseid, võivad vaidluse korral sageli olla üksnes halvad valikud, sest hankija peab lähtuma hankedokumentidest, ka puudulikest. Hankedokumente ei saa enam vaidlustada, kui pakkumused on juba esitatud.

Hanketeate ja hankedokumentide vaidlustamisel tuleb veel arvestada, et seda tuleb teha seitsme päeva jooksul pärast dokumentide kättesaamist, kuid mitte hiljem kui kolm täistööpäeva enne pakkumuste esitamise tähtpäeva.

Kui vaatan oma ametikohalt, siis mina küll annaksin tugeva nelja. Meie ei teosta järelevalvet, mistõttu  ma ei oska öelda, milline on olukord järelevalve poolelt vaadates (järelevalvet riigihangete üle teostab rahandusministeeriumi finantskontrolli osakond – toim), aga vaidlustuskomisjonis kohtuvad lipsustatud advokaadid ühelt poolt ja lipsustatud advokaadid teiselt poolt ning midagi hullu meil siin ei ole. Ma ütleksin, et selle osa riigihangete kvaliteet, mis meieni jõuab, on tunduvalt paranenud kümmekonna aastaga, mil mina olen selle valdkonnaga seotud olnud. "Karjapoisi" nippe enam ei tehta.

Ebaeetiline on iga kavaldamine, kui see toimub kellegi kahjuks. Samas ei saa mina hinnata asju skaalal "eetiline või ebaeetiline", mina hindan skaalal "seaduslik või ebaseaduslik".

Kui pakkumuses leidub silmanähtavalt ebareaalseid tingimusi, peaks see olema juba hankija asi tunnistada konkreetne pakkumus mittevastavaks.

Kui hankija loob pakkujatele tahtmatult tingimused kavaldamiseks, ei saa nende kasutamist pakkujatele ette heita. Kui kavaldamiseks luuakse pinnas teadlikult, siis on tegemist juba järelevalve küsimusega, kuigi järelevalvel on väga keeruline tahtlikkust tõestada, kui hankija ütleb, et tegi üht või teist asja teadmatusest...