Vaarik tunnistas, et ka temal on kõhklusi, kas tööandjate manifesti täielik elluviimine muudaks Eesti elu paremaks. "Võib ju karta, et kui kõik tööandjate ettepanekud täita, siis elaksime riigis, mis meenutaks tammsaarestatud versiooni lasteulmejutust Totu kuul. Töölepingud oleksid nii paindlikud, et vallandada saaks päevapealt ja ravikindlustus oleks enda kanda. Haridus oleks tasuline. Toetusstreigid oleksid keelatud, pensionile ei saa (või ei saa enne kui ära sured) ja nii edasi," arutles ta.
Teisest küljest aga ei saa Vaarik aru, miks see dokument ei ole üldse arutamist väärt, kui see räägib samas ka aktiivsetest tööjõuturumeetmetest, Eesti keskkonna avamisest välistööjõule, tasakaalus eelarvepoliitikast, stabiilsest maksusüsteemist ja muudest sellistest asjadest.
"Juba pensionide ja tööjõulise elanikkonna küsimuski on väga oluline ja kui tööandjate jutt ei ole hea, siis oleks ikkagi nüüd, valimiseelsel perioodil väga tähtis ja oluline kuulata, milline on siis erakondade lahendused sel teemal. Ma tõesti ei tahaks, et jutt viidaks mingile mugavale teemale, mis reklaamibüroodes juba ette on valmistatud," märkis Vaarik.
Talle meeldiks dialoog just neil teemadel. "Minule meeldiks see just nüüd enne valimisi. Minule meeldiks pigem peaminister, kes suudaks seletada, mis talle meeldib selle dokumendi juures ja mis mitte ning seepeale teha ettepanekud diskussiooni edasiseks korraldamiseks," rõhutas Vaarik.
"Selle loo moraal on loodetavasti see, et sidusus sünnib läbi erakordsete sammude ja läbi tõelise soovi midagi muuta. Nagu ka peaministri puhul peaks sidususest rääkimisega kaasnema ka tõeline soov midagi siduda," lisas kogenud suhtekorraldaja ja valitsuse kommunikatsioonibüroo kunagine juht.