Nobeli said teoreetikud

Majandusteaduste preemia väljakuulutamine toimus täna Rootsi teaduste akadeemia hoones Stockholmis. Siin, veidi hämaras saalis, sajandite taguste teadlaste portreemaalide all, on paar päeva tagasi kuulutatud välja ka Nobeli preemiate laureaadid keemias ja füüsikas. Saal on nii Rootsi kui rahvusvahelisi ajakirjanikke täis, üle vaikse sumina kostub Rootsi riigitelevisiooni ajakirjaniku hääl, kes on alustanud otseülekadega.

Ajakirjanike ette astuvad teaduste akadeemia esindajad ning annavad teada, et selleaastase auhinna pälvisid kolm majandusteadlast, Peter A. Diamond Massachusettsi tehnoloogiainstituudist ja Dale T. Mortensen Northwesterni ülikoolist Ameerikas ning London School of Economics and Political Science´i teadlane Christoper A. Pissarides.

Need teadlased on umbes neljakümne aastase töö jooksul välja arendanud teooria, mis püüab vastata küsimustele, kuidas on võimalik, et üheaegselt on palju inimesi töötud ning samas on palju vabu töökohti ning kuidas saab majanduspoliitika töötust mõjutada. Nende loodud nn otsimisteooria kirjeldab, kuidas kaks turu osapoolt – olgu nendeks tööandja ja töötaja või kinnisvaramüüja ja ostja – püüavad jõuda esmalt teineteiseni ja siis nendevahelise tehingu parima lahenduseni. Erinevalt klassikalisest konkurentsimudelist võtab teooria arvesse aga turu erinevaid tegureid – ehk seda, kuidas turg reaalselt funktsioneerib.

Teadlaste väljatöötatud DMP mudel on täna kõige sagedamini kasutatud vahend töötuse, palgataseme kujunemise ja vabade töökohtade vaheliste suhete analüüsimiseks.

Kuigi teooria on välja töötanud tööjõuturu näitel, on see kasutatav ka näiteks kinnisvaraturu analüüsiks, rahandusteoorias ja nii riikide, regioonide kui ka majapidamiste ökonoomikas.

Pissarides ütleb telefoni teel ajakirjanikele, et tundis uudist auhinna pälvimise kohta kuuldes nii õnne kui segadust korraga.

Uuringuid alustas Pissarides ajal, mil tööpuudus Euroopas hakkas tõusma, soovides tegeleda mingi reaalse probleemiga. Vanad mudelid tööpuuduse uurimiseks ei sobinud. Pissarides uuris, mis protsessid mõjutavad inimese otsuseid uue töö leidmisel, kui ta on majandusruumi muutuste tõttu töö kaotanud ja hakkab uut tööd otsima. Millised on poliitika mõjutused, aeg, mis töö leidmiseks kulub, kuidas olla kindel, et inimene leiab uue produktiivse töö.

Ajakirjaniku küsimusele, mida ta plaanib auhinnarahaga peale hakata, vastab Pissarides, et pole rahale veel üldse mõelnud.

Oma auhinna – medali, diplomi ja 10 miljonit Rootsi krooni – saavad teadlased kätte 10. detsembril, Alfred Nobeli surma-aastapäeval, kui Rootsi kuningas selle kõigile tänavustele laureaatidele üle annab.

Majandusteaduste auhind on veidi erinev ülejäänud Nobeli preemiatest, sellele viitab ka juba see, et auhinna ametlikust nimest puudub sõna Nobel. Nimelt on auhinna väljaandmise initsiatiiv tulnud Rootsi keskpangalt, kes 1969. aastal tähistas oma 300. aastapäeva ning lõi majandusteaduste preemia Albert Nobeli mälestuseks.

Teisi Nobeli preemiaid on aga teaduste akadeemia välja andnud Nobeli fond finantseerinud juba 1901. aastast. Samas valib akadeemia seda auhinna saaja välja samade reeglite järgi nagu ülejäänud Nobeli preemiate puhul.

Siiani on välja antud 41 majandusteaduste auhinda, umbes pooled neist ühele laureaadile ning pooled on läinud jagamisele kahe-kolme teadlase vahel. Neist noorim on olnud majandusteoreetik Kenneth J. Arrow, kes oli auhinda saades 51 aastane. Kolm aastat tagasi oli üks kolmest laureaadist 90aastane Leonid Hurwicz, kes on siiani vanim auhinnaga pärjatu. Seejuures esimene naine, Ameerika majandusteadlane Elinor Ostrom, sai auhinna alles läinud aastal.

Autor: Kadri Bank, Indrek Kald