Euro kaitseks luuakse püsiv kriisimehhanism

EL tippkohtumisel Brüsselis otsustati, et euro kaitseks luuakse püsiv kriisimehhanism. Selleks on vajalik EL baaslepete muutmine.

Püsiva kriisimehhanismi loomine oli eelkõige Saksamaa soov eesotsas kantsler Angela Merkeliga. Viimase sooviks oli, et püsiv kriisimehhanism tuleb integreerida EL baaslepingutesse ning et kriisist tulenevad kulud ei langeks ainult maksumaksja õlgadele, vaid et vastutaksid ka krediidiasutused. Kriisimehhanismis tuleb ühtlasi paika panna Rahvusvahelise Valuutafondi osa ja euroriikide bilateraalne abi. Õigusliku aluse püsivale kriisimehhanismile peaks andma euroopa lepingutesse sisseviidavad muudatused.

Öösel poole kaheks oldi Brüsselis lõpuks niikaugel, et Merkel sai ajakirjanikele teatada: „Me suutsime oma olulisemad punktid käiku lasta.“ Tänane välispress kritiseerib Merkeli ja Saksamaa võimukasutust teiste riikide ees: "Merkel võitis poliitilise pokkeri" ja "Euroopa riigid tulid vastu raudse kantlseri soovidele". Mitmed riigid olid siiani olnud kriisimehhanismi automatiseerimise poolt, nüüd aga saab mehhanismi käivitada ainult liikmesriikide poliitikute nõusolekul. 

Nii Euroopa Komisjon kui paljud liikmesriigid olid kaua ka aluslepingute muutmise vastu. Kardeti, et see on liiga keeruline ja võib ka läbi kukkuda, kuna Iirimaal ja Suurbritannias tuleb lepingute muutmiseks korraldada rahvahääletus. Nüüd jõuti kokkuleppele, et tehakse lihtsustatud muudatused, mis on vastavalt EL lepingule võimalik ja ei nõua rahvahääletust. Lepingute muutmise võimalikkuse uurimine tehti ülesandeks nõukogu presidendile Herman Van Rompuyle, kes peab need esitama järgmiseks, detsembris toimuvaks tippkohtumiseks.

Kriisimehhanismi on kavas rakendada ainult juhul, kui ohus on eurotsoon tervikuna. EL liikmesriigid ei olnud nõus Merkeli plaaniga hääleõiguse äravõtmisest EL finantsnõudeid mittetäitvatelt riikidelt. Kriisimehhanism peab asendama praegust 440miljardi euro suurust päästesirmi, mis mais eurotsooni kriisiriikide jaoks loodi ja mille kehtivus lõpeb aastaga 2013.

Autor: Katri Soe-Surén