Ansip: rahaliit on nüüd kindlamal alusel

Eesti ei ole veel Euroopa praeguse ajutise kriisimehhanismiga (EFSF) liitunud - millal see tuleb? Eesti liitumine tuleks ära vormistada esimesel poolaastal. Riigikogu asub tööle ja enne suvepuhkust tuleb see küsimus arutusele.

EFSFiga on see eripära, et sinna liikmesriigid rahalisi sissemakseid ei tee, vaid on andnud garantiid. 1. juulist 2013 saab EFSFist ESM, aga viimasesse tehakse juba rahalisi sissemakseid. Mõnele liikmesriigile oli üleminek rahalistele sissemaksetele liiga järsk. Nii saigi otsustatud koormus viiele aastale ära jaotada.

Mis tagab, et laenuabi saav riik oma käitumist muudab? Nii EFSF kui ka tulevikus ESM annavad laenu rangelt tingimuslikult. Nagu Rahvusvaheline Valuutafond. Praegu on paljud üllatunud ja imestunud, et miks siis, kui eurotsooni looma hakati, ei loodud kohe ka n-ö viimase võimaluse fondi. Ja Rahvusvaheline Valuutafond on kasumlik, ehkki annab laenu väga probleemsetele riikidele.

See ei ole humanitaarabi. Selleks, et riigid abi saaksid, peavad nad ellu viima struktuurseid reforme, kärpima avaliku sektori kulutusi, muutma maksupoliitikat. Samal moel annab raha EFSF ja hakkab andma ESM. Võib-olla on see liialdatult öeldud, kuid liikmesriigid peavad abi saamise eest loovutama osa oma suveräänsusest. Näeme ka Läti puhul, kuidas Valuutafondiga sõlmitud lepingu alusel on tehtud mitmeid reforme.

Kui suur on risk, et poliitilised pinged lähevad Euroopa sees väga suureks, kus hädas riigid ühel hetkel enam ei saa rohkem kärpida ja tugevamad riigid, nagu Saksamaa ja Soome, ei taha enam rohkem raha anda? Praegu võib öelda, et nii EFSFi kui ka ESMi mahust (vastavalt 440 mld eurot ja 500 mld eurot - toim) peaks piisama ka väga sügava kriisi ületamiseks. Ja kus hädas olijatel neid teisi võimalusi abi saamiseks on? Reformid tuleb ellu viia nagunii. Ma ei arva, et abifondide mahu suurendamine oleks püsiv lahendus.

Portugali puhul kinnitatakse, et ka opositsioonierakond toetab säästumeetmeid. Mis puudutab Iirimaad, siis valitsused on järjepidevad ja kui üks valitsus on tingimuslikult laenu saanud ja kohustused võtnud, siis valimised neid kohustusi ei muuda. Ma ei arva ka, et maksuküsimus (ettevõtte madala tulumaksu küsimus - toim) oleks määrav küsimus Iirimaa finantsprobleemide lahendamisel. Ja olen vastu sellele, et keegi peaks hakkama otseste maksude temaatikat ühele riigile dikteerima.

Millised reformid käib Eesti esimeses järjekorras välja nn europakti raames, mis Ülemkogul heaks kiideti - kus euroala riigid lubavad majanduskoostöö koordineerimisel minna kaugemale, kui ELi tavaraamistik eeldaks? Kõige olulisem on finantsstabiilsuse tagamine. Vaatamata sellele, et Eesti rahandus on võrreldes teiste ELi liikmesriikidega päris heas korras, on eelarve defitsiit kindlasti probleem nii sel ja järgmisel kui ka 2013. aastal. Meie eesmärk ja meie kohustus, mis me selle europakti raames peaksime võtma, on viia eelarve 2014. aastal tasakaalu. Sealt edasi peaksid tulema ülejäägiga eelarved, et koguda uusi reserve. Seejärel tulevad tööhõive küsimused. Tööhõive suurendamine, elukestvas õppes osalejate arvu kahekordistamine järgmise nelja aasta jooksul.

Miks on uue valitsuse koalitsioonilepingus mitu olulist muudatust lükatud pigem kaugematesse aastatesse? Põhiliselt on edasi lükatud suurte kuludega seotud lubaduste täitmised. Mõeldamatu oleks hakata praegu kulutama. See oleks Kreeka tee ja seda teed me ei taha käia, et kulutame rohkem, kui riigil tulusid on. See õnn jääb üürikeseks.